Shit so thick U could stir with a stick

Inception and a pretty lady

2011-12-23T13:05:00.009+02:00

I have come before you today to tell you a tale of the strange dream I had last night.

I always see tons of different people and places and stuff going on and all sorts of bollocks. So I did this time around. But something stood out. Or somebody, rather. It was a girl. And she was, I kid you not, the most beautiful thing I had ever seen. As it happens with dreams, I simply remember that she was astonishing, I don't actually recall anything from her appearance, other than that she was a brunette...or a very dark redhead.
Anyhow, there we were, lovingly chatting up and everything. Then at one point, we were laying in a bed, kissing and all that. Suddenly the girl asks me (fyi, I am not translating, for some reason, my dreams have recently taken a turn to English): "Hey, before anything happens, tell me, who am I?" in a fashion implying that I should know her from some earlier time or something. Startled, I really tried to remember, if and where I had seen her before. (I think all this comes from my real life - you see, I have recently realized that I have come across so many people, I start to not only forget names but also faces). Anyhow, I could, not for my life, say that I had ever known or conversed with her. Hearing me say that, she just up and left. I was devastated - I had forgotten someone I had formerly known. Worse, who knows, maybe even hooked up with.
A day or so later, I opened up a newspaper or an internet page or some medium of that sort. And in that medium, I came across her picture, alongside some writing, implying that she's really famous and all of the world should know her. And than I realized - bitch was just stuck up and drowning in her own fame. And I was all like "yeah, I just exchanged saliva with a famous broad." And then I just went on living my own dream life.

Well that's that. And, I also had an inception thingy - a dream within a dream. I actually woke up in my dream to realize that the dream I had in my dream was just a dream. Later I woke up to realize that the dream I had had in my dream was just a dream of my dream. Then again, who knows, maybe it is just a dream....

27 simple steps to become an asshole

2011-10-26T15:05:00.004+03:00

First and foremost, you must set the reason. Why be an asshole? You probably just heard from someone that assholes get all the girls (or boys, whatever way you go). Or you just think that assholes are awesome. What ever the reason, it's best you know it.

So, now that you know why, let's start with how. Following these simple steps will make sure that you feel better than everyone else, look better than everyone else and well, let's face it, are better than everyone else.

Who is an asshole?
1. You must have the belief that you are the universe, or better yet, GOD.
2. The social norms do not apply to you and why should it? You’re fucking GOD, right.
3. Do whatever you feel is right for yourself. Don’t worry about what is right for others.
4. Just remember, haters are just jealous of your power, beauty, and intelligence.
5. Never care about what others may feel and care about in life. Ignore their emotions and values when possible. To become an asshole is to have little or no emotional intelligence whatsoever.
6. A great asshole knows that people are just the means to his end. Use people to further your objectives. They are simply organic means to your ends. The less you care about people, the better you will become as an asshole.
7. Only have friends who are far worse than you. Become friends with other great assholes because you combined will help increase your own assholeness.

What does an asshole do?
8. Never ever say "I don't know" NEVER!
9. Promise things, no matter if you ever intend to keep the promises. After all it doesn't really matter.
10. Never ever apologize. NEVER!
11. Never ever compliment anyone. NEVER!
12. An exception for step 11. - if you need something from anyone, you can just "buy" it with compliments.
13. Talk really loud, so everyone hears you and is forced to listen. After all, whatever you say, IS important.
14. Take some common words and replace them with obscure ones, instead of "beauty" say "pulchritude", instead of "childish" say "puerile" etc.
15. Loudly correct anyone who uses words from step 14. improperly.
16. Hate something that everyone else loves. Maybe a band or a product. Whatever, as long as you can always talk about how much you hate it. It might even be a couple of things.
17. DO NOT hate everything everyone else loves. If you do that, you'll be a hipster. Hipsters are fags!
18. No matter what the topic of conversation is about, make sure you play a starring role in it. If someone is complaining about their hateful and psychotic ex, tell them all about your evil ex, who was way more evil and psychotic. If you don't have an ex, make one up. If someone manages to mention something remotely related to your field of expertise, turn the conversation around. If possible, turn the conversation back to the thing you chose to hate in step 16. and complain loudly about it. Remember, use smart words.

What about assholes and other people?
19. You are surrounded by incompetent idiots, and you have to let them know the truth every now and then.
20. You can't trust the people around you and they don't trust you.
21. Everyone is your competition.
22. The best way to get far in life is to push everyone else down.
23. It is your job to mock and ridicule the idiots, because otherwise they never shape up.
24. You must point out others mistakes.
25. You don't make mistakes, you can always blame someone else.
26. You should constantly interrupt people. After all, what you have to say really is more important.

27. This is the culmination of your training as an asshole. If you have mastered all the other steps, you're ready for this. When someone decides to argue with you, ALWAYS put them down using the words you will discover from step 14. Because after all, everyone else is an idiot and YOU ARE RIGHT. ALWAYS!

Now that you know why and how, you can really start practicing being an asshole. Go out, tell all the people of their misguided ways, argue, show them why you are the best. And just enjoy being the best of them all.

Inspired by real life, actual people and most of all - the mighty interwebs

2011-05-21T18:31:00.001+03:00

Dear Diary

Didn't do shit today. Felt weird.

Yours sincerely
W

2011-05-10T02:07:00.002+03:00

Kalllis bäävikk!
Tääna join aklooholi.
Olis troe ppääff-
Veses.

Näpud püsti, ehk sellest, kuidas Vesse ööpäevaga Kuressaarde jõudis.

2011-04-27T19:35:00.003+03:00

„Rekord!“ Ütles Vesse valjul ja rõõmsal toonil, kui taskust võetud telefon näitas kümmet minutit pärast kümmet. Teel oli oldud juba üle kümne tunni, mis tema mäletamist mööda oli pikim aeg, mis kunagi kulunud Kuressaare-Tartu vahe hääletamiseks. Sisimas oli aga teadmine, et see rekord saab venitatud veel pikemaks, oli ju päike juba loojunud. Pärnu ja Lihula vahelisel maanteel liikles õiges suunas umbes auto-kaks tunni jooksul, needki sõitsid tuimalt mööda. Vähemalt ei pidanud üksi jalutama - ootamatult oli leitud reisikaaslane. Pikk päev jalutamist oli juba selja taga ning jalad tänu kingadele üsna kurvad.
Päev oli alanud rahulikult. Hommikul oli kark alla saadud, pea veel laupäevast pisut paks, ja pakkima hakatud. Süüa polnud aega, ega vist poleks köögist midagi leidnudki, enamasti on seal kõike muud, mitte kehakinnitust. Mis seal's ikka, asjad hooletult kokku, riided selga ja teele.
Umbestäpselt keskpäeval Viljandi maanteele jõudnud, sai hääletama hakatud. Pool tunnikest hääletatud, liitus üks neiu. Kusjuures, omamoodi ilus, kergelt boheemlasliku välimusega, aga siiski kuidagi ilus. „Kuhu sina hääletad?“ „Viljandisse, sina?“ „Lõpp-peatus on Kuressaare, aga hetkel Viljandisse.“ „No siis hääletame koos.“ Mõeldud-tehtud. Vist oli see teine auto pärast neiuga liitumist, mis meid juba peale otsustas võtta. Rõõmsameelsed ja jutukad inimesed esiistmel, taga laiutas kass. (Fun fact: kassi nimi oli Mia, hääletava neiu oma jäigi teadmata.) Seega, algus oli hea, sain Viljandisse ära, viidi isegi linna äärde, et edasi saaks hääletada. Tüdruku ja küüdipakkujatega hüvasti jäetud, teekond võis jätkuda.
Siis aga läksid asjad keerulisemaks. Teeäärne oli täis erinevaid konkurente, kes samuti hääletamise kasuks olid otsustanud. Oli ju ometi ilus ja soe pühapäevane päev. Poolteist tundi edutult seisnud, läks meel pisut mõruks. Hetkeks jõudis tekkida isegi mõte bussiga ülejäänud teekond sõita, kas siis Viljandist või heal juhul isegi Pärnust. Selgunud aga, et sel õhtul Kuressaarde enam busse ei liigu, kadus idee sama kiirelt, kui ta tulnud oli.
Kurk hakkas kuivama, päike paistis lagipähe, autodega edu ei olnud. Nii saigi otsustatud Viljandisse sisse kõmpida ja esimesest poest midagi joodavat ligi haarata. Leitud A&O, sealt kaks Originaali ja suur sidruniga säästu vesi soetatud, viisid jalad poe kõrval asuva bussiootepaviljoni pingile istuma. Avanes esimene õlu. Lonksuga umbes veerand pudelit sisse joodud, muutus vaade elule ja toimuvale pea momentaalselt – ei olnudki ju tegelikult nii hull. Paar mehist lonksu veel, poolik pudel näppu ja linnapiiri poole tagasi. Jõudnud uuesti hääletamiskohta, olid viimsedki hääletajad kadunud; kas loobunud või peale saanud, ei tea.
Umbes kella viieks sõidutas üks Soomest tulnud herra tubli hääletaja Kilingi-Nõmme ristini. Sealt pisut edasi jalutatud, meenus teine kotis puhkav õlu. Teades, kui kiiresti tumedas kotis olev õlu päikese käes väljakannatamatult soojaks läheb, sai seegi lahti nööbitud. Praegu, tagasi mõeldes, meenub selgelt üks mõte: „Tahtes enda elemendist välja saada, ei olegi muud vaja, kui jalutada imeilusal kevadpäeval mööda metsaga ääristatud maanteed, teadmata, kuhu ja kuidas ööd veetma saab, mõistmata, miks siiski meelt ääretu rõõm valdab.“ Inimmõistus on arusaamatu. Siiski, emotsioone on veel raskem mõista kui inimesi, kes vabal ajal marke koguvad.
Jalutades läbi Pärnu sai poest soetatud väike pakk juustukrõpse ja kotike lahtisi vahvleid – ainsad asjad, mis ööpäeva jooksul kõhtu täitsid. Pärnu piiril; kell võis olla umbes pool kaheksa; oli veel teinegi hääletaja. Kahekümnendates prillidega noormees, seljakott seljas, läpakas õlal. Korra välgatas mõte – räägiks juttu – mõtteks see aga jäigi. Vähemalt Pärnus.
Vähe aega möödunud, konkurent juba õnne leidnud, sain minagi autosse istutud. Kahjuks küll ainult Audruni. Seal aga seisis tee ääres seesama noormees. „Kuhu sina hääletad?“ „Lihulasse, sina?“ „Lõpp-peatus on Kuressaare, praegu ka Lihulasse.“ „No siis hääletame koos.“ Vähese liiklusega maanteel võttis meid siiski peale üks vaikne maamees, kes viis meid Kallile.(In the middle of nowhere, umbes 32 kilomeetrit pärnust, 23 Lihulasse)
Kell oli selleks hetkeks löönud üheksa. Hakkas tekkima kerge lootusetus. Samas, mis seal ikka, muretseda ei olnud põhjust. Milleks põdeda asjade pärast, mille vastu midagi teha ei saa? Kui jäängi ööseks välja, siis jään. Külm võib hakata, igav ka, aga ära ei sure. Jalutatud umbes kuus kilomeetrit, hüüdis üks reisumeestest: „Rekord!“ Kümme minutit hiljem selgus, et viimne praam oli juba välja sõitnud. Öö mandril oli tõsiasi.
Ühel hetkel aga tuli teelt leitud kaaslasel meelde, et tema auto Lihulas töökoja juures seisab, ning kutsus sõbranna sellega meile vastu tulema. Oli ju Lihulani jäänud veel vaid seitseteist tuhat sammu. Olukorda analüüsitud, pakkus noormees, keda napilt paar tundi tagasi kohatud, välja madratsi tema töökoha kõrvale hruštšovkasse ehitatud elamiskambrikese põrandal. Igatahes parem kui metsa all. Veel enne uinumist tuli aga meelde: „Here's a fun fact, me ei ole veel tutvunudki.“ Noormehed surusid oma hääletamiskäed kokku: „Mihkel“ „Vesse“.
Krõbe ja udune hommik. Kell 7.40. Lihula kõrval tee ääres. Esimene kord terve seikluse käigus tekkis tõsiselt tülpinud tunne, võiks juba koju jõuda, enam ei viitsi. Hommikus on palju vähem sentimentaalsust kui õhtus. Kõik tundus kuidagi argine. Samas, oli ka ju esmaspäev.
Hommikupoolik läks üksluiselt – palju jalutamist, mitu lühikest otsa erinevate päevinäinud autodega. Siiski, meeleolu kippus tõusuteele. 9.05 praamiga Kuivastusse, teekond jätkus juba pea-aegu kodusaarel. Tuju oli hea, janu ainult taaskord kurku kraapimas. Veel rohkem jalutamist, veel mitu lühikest otsa, Liiva poest soetatud järjekordne suur sidruniga säästu vesi näpus, lõpuks Saaremaal. Järgnes veel kõndimist.
Lõpuks, umbes viiskümmend kilomeetrit palverännaku sihtkohast, kõlasid sõnad, millest paremat ei suutnukski sel hetkel välja mõelda: „Tervist, kui kaugele sõidate?“ „Kuressaarde.“ Kodu oli vaid autosõidu kaugusel. Esmaspäeval 12.35 kodu ja ülejäänud maailma piiril, väsinud aga õnnelik.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldivad inimesed, kes hääletajaid peale võtavad ja nendega rääkida viitsivad. Kui tunde teepervel seista, on suhtlemine väga südantsoojendav. Kasvõi suvaline smalltalk. Ja ootamatult leitud hääletamiskaaslased meeldivad mulle ka. Olgu nad siis boheemneiud või äärmiselt vastutulelikud ja sõbralikud noormehed. Ja Liivalt ostetud vesi on siiamaani laual seismas, meenutamas seiklust.
Inimesed elavad kõik üle. Kõik oleneb sellest, kuidas asjadele vaadata. Mõeldes, et kõik on paha ja halb ja midakõikeveel, siis paratamatult nii ongi. Positiivne maailmapilt aga sünnitab uusi positiivseid mõtteid. Kõik on võimalik üle elada. Välja arvatud janu, see on kole, kohe väga kole...

10 põhjust, miks armastada Tartut

2011-04-09T18:45:00.004+03:00

1. Isegi, kui sul ei ole aega. Isegi, kui sul ei ole raha, nädalavahetusel on ikka pidu.
2. Nädalavahetus algab kolmapäeval.
3. Nädalavahetus lõpeb teisipäeval.
4. Keegi ei vaata imelikult, kui lavatooriumisse minna sülearvuti ja õllega.
5. "Tudeng" on praktiliselt aunimetus.
6. Baari, kuhu füüsiliselt ei tohiks kümmetki inimest mahtuda, satub igaõhtuselt miljon ja pool rahvast.
7. Kui on lööma, siis ei joosta minema ega liituta, vaid pannakse panused.
8. Pidu algab vara, et kaklus pimeda peale ei jääks.
9. Hommikutundidel ei mõelda, millal peaks magama minema, mõeldakse, kaua veel Ümarlaua avamiseni aega on.
10. Piva bez vodku, eta dengi na veter.

Ja üks põhjus, miks mulle Tartu ei istu.
1. Kurat, kus meri on?

2011-04-08T16:34:00.002+03:00

Järgnev on inspireeritud aastaid kestnud vaatlustest, kuid on siiski vastuvaidlematult väljamõeldis. Kõik isikud ja kohad on fiktsionaalsed ning kui keegi ennast ära tunneb või arvab, et ta teab kedagi, kes teab kedagi, kellest ma kirjutan, võib seda käsitleda autoriõiguste rikkumisena ning autoril on õigus rakendada teie suhtes sanktsioone.

Tervist, mina olen keskmine eestlane. Nimetagem mind, kuidas ise tahate. Kui ma koolis käisin, siis ma alati kirusin seda, et keegi ei vasta midagi, kui õpetaja küsib. Isegi, kui teatakse vastust, eelistatakse vait olla. Ei, mitte, et ma ise teistsugune oleks olnud, lihtsalt, häiris. Eks ta ole siiamaani samamoodi. Ülikoolis, tööl, eraelus. Mulle lihtsalt ei meeldi tähelepanu saada. Ja kujuta ette, mis siis veel juhtuks, kui ma kogemata midagi valesti ütleks või teeks. Kes küll seda piinlikkust suudaks taluda? Ei, parem on ikka vait olla.
Vahel ma satun sõpradega öökluppi. Noh, tegelikult nad ei olegi nii väga sõbrad, pigem tuttavad, kellega saab pidutseda. Räägime omavahel ainult pealiskaudsetest asjadest, midagi olulist me ei aruta ja emotsioonidest või tunnetest ei räägi ma niikuinii kunagi. Iialgi ei lähe me kluppi ilma, et kodus ennast juba pildituse piirini oleks joodud. Ega muidu ei julgeks ju tantsidagi. Vastassugupoolega suhtlemisest rääkimata. Ikka peab alkoholi kõhus, peas ja südames olema. Ja klubis, seal on ju joogid kõik hingehinnaga. Kui juba kluppi jõutud, peab hakkama naisi sebima. Ja kuna alkoholi on juba sisse mahtunud palju, ei ole need standardid ka teabmis kõrged - valikut on. Ja kui saabki mõni allakeskmise naesterahvas, kes on minust veel joobnum, endaga ligi võetud, võib koleuhke olla - naistemees valmis.
Ükskord ma juhtusin kainelt kluppi. Tantsimine oli pea võimatu - kogu aeg pidi mõtlema, mida ma nüüd selle käega teen, ja millise vehkeliigutuse teise käega, ja oi, kuidas need puusad veel liiguvad, jalad aga sai üldse ära unustatud. Vaatkus piinlik. Niikuinii keegi vaatas ja märkas ja huvitav, mis ta küll minust arvab. Või huvitav, mida see ilusas seelikus neiu minust üldse arvab, kes terve aja minu poole seljaga on olnud. Võltsnaeratuse näkku manamine on raske ja piinarikas - praktiliselt võimatu, rääkimata siis veel siiralt naeratamisest. Aga mis kogu selle asja juures kõige hullem - ma nägin, millised inimesed tegelikult minu ümber olid. Enam sellist viga ei tohi juhtuda.
Eraelus olen pigem vaikne - mul ei ole vaja palju sõpru, ma saan üksi ka hakkama. Ja pealegi, mul ju kaks sõpra on. Kuigi nad eriti väljas ei käi ja palju ei suhtle, nendega saab vähemalt kabet mängida. Või monopoli. Naist mul ka ei ole. Tõenäoliselt selle pärast, et ma ei julge esimest sammu teha, teistele aga ütlen, et ma lihtsalt ei taha. Siiski, kui keegi midagi naistest räägib, siis mulle meeldib leiutada endale selline müstiline imago, nagu mul oleks keegi silmapiiril, aga ma lihtsalt ei taha ennast siduda. Teisi see niikuinii ei huvita, aga ise tunnen ennast ägedamana.
Üldiselt nii see minu keskmine elukene käib. Ise olen õnnelik. Või vähemalt ei julge vastupidist tunnistada. Head tuju valmistab mulle see, kui ma vahel saan rääkida või kusagile kirjutada seda, kui mõttetu tüüp ikka üks keskmine eestlane on. Hea veel, et lätlane ei ole...

Väike südameke randmel

2011-04-01T15:14:00.004+03:00

Vahel on raske arugi saada, kas nüüd just lendasid tundmatus kohas pea ees vette? Või ei lennanud? Või mis üldse toimub?
Pidevad kirjad teemadel mis? kus? kes? mida?, on olnud minu viimase paari nädala lahutamatud osad. Segada kokku pidevate kommunikatsiooniprobleemidega ja lisada juurde veel minu "kiiret ei ole, niikuinii saab tehtud" suhtumine ja saabki päris kaootiline nähtus.
Täna hommikul, kui kell oli sealmaal, et pensionäride varahommik ulatas tudengi hilisööle käe, äratas mind Lauritsa ootamatu tuppatulek. Laurits lahkunud, panin korraks uuesti silmad kinni. Siis aga hakkasid ajus hammasrattakesed veerema. Kokku pandud teadmised, et korterikaaslased juba aktiivsed ja päike ka paistab, võrdusid momentaalse järeldusega, et sissemagamine on tõsiasi ja tööle hakkas paanikaosakond. Hetkeliselt püsti karanud, süda löömas miljon ja pool korda sekundis, märkasin kella - 7.49. Rahu. Varajane aprillinali iseendale.
Mõned minutid hiljem karjus juba äratuskell ja tõusin, et ennast ilusaks teha ning hakata pihta viimaste ettevalmistustega, et see va koolitus ikka välja tuleks ja inimestele informatsioon edasi saaks antud. Punkt kell 10 astusin oeconomicumi uksest sisse, kus vaadati mulle juba kurjalt otsa ja imestati, miks mina, kes ma koolitust läbi viin, alles punkt kell 10 kohal olen? Rahustatud, seletatud, et aktsioon 10.15 algama oli lubatud, ja üle 15 minuti ettevalmistusteks ei kulu, sai võti võetud ja ruum üles otsitud.
Tehnilised viperused - nagu ikka. Siiski, parim hetk kaasnes avastusega, et nädalaid inglisekeelsena ette valmistatud koolitus tuleb läbi viia eesti keeles. Funzies. Ega's midagi, sai käigu pealt ümber tõlgitud, kuidagi ära tehtud ja aru saadud. Osa võlust sellega kahjuks kaduma läks, aga vast ei ole hullu. Endal on emotsioon neutraalne, pigem on rahulik olla, et see osa nüüd läbi on.
Edev, nagu ma olen, teen ma niikuinii koolitusi veel, esineda on ju tore. Seekord läks nagu läks, järgmine kord läheb juba paremini.
Samas on lõbus essee asemel blogi kirjutada.

need silma-aad...

2011-03-28T19:44:00.001+03:00

Südamele kofeiin, maksale alkohol, kopsudele nikotiin, ajule ülikool. Kõigele on oma mürk olemas.

2011-03-22T22:50:00.004+02:00

...ja siis, kui Ta ennast taaskord neliveoliseks oli joonud, suutis Ta kuidagi enda sõnakuulmatu keha minuni vinnata, õlale vajuda, kinni võtta ja uhkelt öelda: "Saad aru, mees! Saad aru vä? Ma ütlen sulle ühte 'hõkk' ühte asja! Seda, et noh...oota, kus ma olingi? Ahjaa, seda, et minul ei ole alkoholiga probleeme - meie armastame üksteist, kõik teised on lihtsalt armukadedad!" Mispeale Ta vabastas mind enda haardest ja vajus liikumatult lumme. Kükitasin Ta lähistele maha, sosistasin poolvaikides kõrva: "Alkohol ei ole ainus, kes sind armastab," tõusin püsti, andsin Talle jalaga ning hakkasin lummavat viisijuppi vilistades kodu poole jalutama.

2011-03-15T10:21:00.000+02:00

Shewantshimwantsherwantshimwantsherwantsmewantswho?

Imõušjonal rõulerkõuster

2011-03-10T02:53:00.003+02:00

Üle pika aja vaatasin enda blogi ürgajalugu. Ma võiks hakata iseennast tsiteerima. Näiteks tükike kullavaramust: "Ühelt poolt - kopp on ees, teiselt poolt - why the fuck not?" Perfetto ka hetkel kasutamiseks. Taustsüsteem on üsna teine, aga kehtib ideaalselt. Kinukuubis ja pakk iiriseid.

2011-02-13T14:01:00.002+02:00

Tervist, maailm.

Täna ma tabasin ühe hetke. See, kuidas või miks hetk minu ellu tuli, ei ole oluline. Oluline on see, et ma taipasin midagi. Sellel hetkel ma mõistsin, et ma võin miljon korda endale ja teistele vastupidist väita, aga lõpuks olen ma siiski kõigest inimene. Ma võin söögi alla ja söögi peale kasutada klišeesi a´la, "kes teeb see jõuab" ja "aega ei anta, aega peab võtma." Tõsi on aga see, et ma lihtsalt ei jõua. Lihtsalt ei ole võimalik kõigega korraga tegeleda ja siis veel loota, et eraeluks võimalust tekib. Muidugi omaette eriliselt tüütab ära ka see, et eraeluks ei olegi võimalik aega leida.
Aga mis mul üle jääb? Vaja on asjad prioriteetide järgi paika seada ja vaadata-otsustada, mida ma tahan teha, mida oleks mul kasulik teha ja kuidas ning kuhu ma kogu selle jamaga jõuda kavatsen. Kurb tõsiasi on, et mõnest asjast ma pean loobuma. Kellegil ma pean elu raskemaks tegema.
Kurat, mul ei ole enam isegi aega mõelda. Peab vist veetma kerge unetu öö ja asjade üle järele mõtlema.

parimat
Vesse

Oma sõnu ja tegusi on mõistlik valida...

2011-02-01T18:39:00.001+02:00

...sest kedagi ei huvita, kes sa oled.
...sest kedagi ei huvita, kust sa tuled.
...sest kedagi ei huvita, mida sa tahad.
...sest kedagi ei huvita, mida sa teed.
...sest kedagi ei huvita, mis su eesmärgid on.
...sest kõik, mis inimesi huvitab, on see, kuidas sina NEILE paistad.
...sest kõik, mis inimesi huvitab, on see, kuidas sa paistad neile just praegu.

Ja nii ongi.

2011-01-25T19:08:00.001+02:00

Geniaalne idee - järgmise semestri lõpus akadeemiline, suvi USA's, sügisel praktikale (kuhu, peab veel välja mõtlema) ja kui USA's hästi läheb, siis kevadel Egiptusesse. That'd be fun.

2011-01-21T16:01:00.001+02:00

So very entirely awesome...

2011-01-20T14:30:00.001+02:00

Scratch the last one, I'm frickin' awesome!

4:44 - 5:10

2011-01-20T04:44:00.003+02:00

Ja nii ma siin istun, kell kolmveerand viis, piip suus. Ei, mitte, et ma toas suitsetaks, lihtsalt ei ole mahti teda hambust heita, samas ei täi teda uuesti ka täis toppida.
Nii ma siin istun, mõtlen elu üle järele. Taaskord väljas käidud, järjekordsed head-paremad joodud, järjekordsed piibutäied suitsetet, järjekordsed suhted sõlmitud, järjekordsed südamed murtud, mõned ka just lõkkele löödud, hääl ära lauldud, tunne naljakas.
Ja sellel hetkel, kui veerand tundi puudub viiest, pisut üle viie tunni ärkamisest ja umbes kaheksa tundi olulisest vestlusest, istun ma siin. Ja sellel hetkel ma mõtlen - väsinud olen sellest elustiilist, väsinud olen inimeste tunnetega manpuleerimisest, kurat, väsinud olen isegi neist komplimentidest selle suvalise salli kohta, mille ma tänaseks õhtuks enda kollektsioonist parima leidsin olevat. See kõik on kuidagi liiga kerge, kõik kaotab mõtte.
Siin ma siis istungi, klappides mängivad ilusamad itaaliakeelsed lembelaulud, mõtlen - ma ju tean, et kusagil selle kesta all on peidus lihtne mees, kes ei tahagi midagi rohkem, kui kedagi või midagi, mis oleks alles ka siis, kui pikk päev kooli-Sakalat-AIESECi-erakonda läbi ja elujõud välja imetud. Midagi, mis teeks kojutuleku oodatavaks ja viiks mõtted järgmiselt kohustusterikkalt päevalt - kasvõi korraks - eemale. Kurat, kui isegi nädalaseks kojuminekuks aega ei leia, on vast kolmekümneselt juba juus hall.
Ja istun ja jõuan järeldusele, kuradile kõik, kuni veel und ei ole, pigem hakkan tutvuma homseks vestluseks vajalike materjalidega ja ootan-vaatan, mis sel elukesel mulle pakkuda on. Ootan ja vaatan, sest lõpuks on ju kõik ometigi ilus. Nagu Robert Frost on öelnud: "In three words I can sum up everything I've learned about life: it goes on."

2011-01-09T16:05:00.001+02:00

Kui sa tead, et sul on võimalus saada kõik, mida sa tahad, kaotab kõik väärtuse.

Vesse istub raamatukogus, üritab õppida

2011-01-07T17:29:00.002+02:00

Kunagi olin ma täiesti veendunud, et minul on keskmisest inimesest vähem emotsioone või on nad lihtsalt nõrgemad. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkan ma aga aru saama, et reaalsuses on minu näol tegemist ikka üpriski emotsionaalse inimesega. Ma olen siiamaani suutnud seda lihtsalt liiga hästi varjata - mitte ainult teiste vaid ka iseenda eest.
Mulle jubedalt meeldib DISC-graafik, lihtne ja loogiline süsteem, mille alusel saab inimesed neljaks grupiks jagada. Kunagi oleks ma võinud surmkindlalt väita, et ma olen S - stabiilne, sõbralik, tahab otsuseid koos teha, kuid siiski alalhoidlik ega hakka domineerima. Kui ma nüüd sellele ajale tagasi vaatan, mõtlen, et küll noorem Vesse oli ikka lühinägelik, ma ei ole kunagi tegelikult S olnud. See, et ma varem kogu aeg ei teinud oma suud lahti, kui oleks võinud, ei tähenda, et tegelikult sisimas, ning veel enam, kui tekib kriisiolukord, ei oleks mina võimeline ilma suuremate probleemideta ohju enda kätte võtma, olema kõiges aktiivsem pool ja whatnot.
Igatahes, tõsiasi on see, mida testidki tuvastasid ja ise arvasin, mina olen I - mõjutav tüüp. Ehk siis, otseselt testi tulemustest võetuna - entusiastlik, usaldav, optimistlik, veenev, jutukas, impulsiivne, emotsionaalne.
Ma leian ennast tihti mõttes, kas ma pigem olen ennast muutnud või endast selle nurga alt paremini aru saama hakanud. Siinkohal tulebki mängu igivana küsimus, are we supposed to find out who we are or develop who we are? Kuna hetkel olen ma enda eesmärke ja ideid arvestades iseenda olemusega võrdlemisi rahul, meeldib mulle mõelda, et ma olen alati selline olnud, ma lihtsalt ei teadnud seda varem. Nüüd aga olen ma kogu selle teadmise enda alateadvusest välja lasknud ja teatavaks teinud.
Võrreldes viie-kuue aasta tagust Vesset praegusega, on transformatsioon suur - kui tol ajal ei suhelnud ma eriti paljude inimestega, väljas käisin harva, koolis ei julenud eriti suud lahti teha, rääkimata siis veel millegi tegemisest, otsustamisest või kasvõi enda sõna maksma panemisest. Nüüd ma tunnen ennast aga enesekindla inimesena, ma tean, et mina võin ennast maksma panna täpselt sama palju, isegi rohkem kui paljud teised. Kõik ideed on eos võrdsed, teostus on see, mis loeb. Ja teostus pigem just selles mõttes, kuidas sa seda interpreteerid, mitte, kuidas asi reaalselt on. Tegelikult ju esteetika on oluline. Aga see on vähe teine teema.
Kui on millegi tegemisel või mõtlemisel vaja inimest, kes võtaks ohjad enda kätte ja teeks asjad ära, vajadusel koordineerides teiste tööd ja näpuga näidates, kellel mida vaja teha on, siis mina olen selleks alati olemas. Ma ei ole klassikaline juhitüüp, mitte tippjuht. Pigem loovjuht: loominguline, nö kastist välja mõtlev ja kõik muud sellised ilusad sõnad, millega enamasti marketingi ja reklaami inimesi armastatakse ilustada.
Siiski, kõige suuremad valupunktid minul, samamoodi üldiselt I-inimestel on konkreetsus, ideede täielik realiseerimine ja üldse pidev ja püsiv ühe sihtmärgi poole suunatud tegevus. Tsitaat sellest, mida I-inimestega suheldes tegema peaks: Assist them in developing ways to transfer talk into action. Ehk siis ilma konkreetse maale tagasi toojata on pigem palju ideid, palju häid mõtteid, palju ilusat juttu, aga vähe konkreetset tegutsemist.
Kuhu ma tahan kogu selle pika jutuga jõuda? Üldiselt mulle tundub, et ma hakkan jõudma selle inimese vormimiseni, kes ma praeguses eluetapis olla tahaks. Vaja on leida vaid seda, kuidas needsamad head ja vead, mis sellel inimesel on, kasulikult tööle panna, vaja leida kedagi või midagi, kes/mis suudaks kõike seda potentsiaali ära kasutada. Praegu aga peaks lõpetama enda kiitmise ja blogi kirjutamise ja hakkama eneseanalüüsi tegema hoopis teise nurga alt :) Koolitööd vajavad ka vahel tegemist.

2011-01-07T04:14:00.002+02:00

...ja siis sa jalutad ja vaatad lumehanges olevaid suuri tühimikke. Neid samu jälgi, mis iga teise möödakäiva inimese jaoks ei ole märkimist väärt, kuid sina olid nende tekkimisel väga lähedal. Sinu jaoks kaasneb nendega lugu. Aga samas, vahet ju ei ole - homseks sajavad need augud jälle uut lund täis, kevadeks sulab see niikuinii kõik kõigest veeks...

Väikese Vesse kiri jõuluvanale

2010-12-12T21:27:00.004+02:00

Lumi!? Mis kuradi lumi? Sa tead, vana, et ma vihkan lund. Ja külma. Ja seda vihkan ka, kui täpselt sellel hetkel, kui ma tunnen, et paneks kogu jama põlema, sest kõndida saab vaid rinnakõrguses lumehanges või kiilasjää peal, puhub jääkülm tuuleiil üle näo ja kõrvade ja teeb kõik veel hullemaks. Ja päkapikumütse vihkan ka, erilised tervitused neile, kelle müts omab veel kellukesi ja/või vilkuvaid tulukesi. Ja siis ma vihkan seda, et ma pean ennast kogu aeg motiveerima, et asjad tehtud saaks. Ja siis ma ei talu seda, et omaette käies algab iga mõte sõnadega "ma vihkan..." Ja kas ma päkapikumütse mainisin? Igatahes need mulle kohe üldse ei meeldi. Ja siis ma vihkan seda, kui inimesed on ilma põhjuseta ülirõõmsad ja positiivsed. Ja siis ma vihkan seda, et inimestele peab jõulukingitusi ostma, sest kui ei ostaks, siis ma vihkaks seda, et ma ei ostnud. Ja seda ma vihkan ka, et stuffonmycat.com on idiootne, aga lõbus. Ja seda ma vihkan ka, kui keegi mulle meeldima hakkab, eriti halb on, kui tunne on vastastikkune. Ja siis ma vihkan seda, et see putukas, kelle ma kaerahelbekarbist leidsin ja koduloomaks võtsin on pervert. Ja seda ma kohe üldse ei talu, et õhtul vara pimedaks läheb. Ja üleüldse, mis kuradi talv? Mis kuradi jõulud? Kellele seda jama vaja on.

Siiralt
Sinu Vesse

p.s. Sa tead, et ma ainult tögan, tegelikult ei vihka ma midagi, kõik on tore :)
p.p.s Võinoh, tähendab päkapikumütsid on ikka ajuvabad. No tõesti, mida?

2010-11-16T04:34:00.001+02:00

Kell pool viis. Eiteamitmes klaas vett. Liiga kuradi palav, et magada.

ksv! Vesiaid
c. 2009/II

Sissejuhatus sotsioloogiasse vol. 2

2010-10-12T15:00:00.001+03:00

Sammas sirgub ees,
sittagi pole näha.
Kõlab kiilas hääl.

Varsti annan kogumiku ka välja. Otsige poodidest või prügikastidest.

Minu uus meisterhaiku, nimeks Sissejuhatus sotsioloogiasse.

2010-10-12T14:44:00.001+03:00

Strenze on kaine,
Ise ta ju ütles nii.
Mina ei usu.

Tüüpiline reede

2010-10-11T22:26:00.004+03:00

Kui mõnikümmend minutit pärast kokkulepitud kella kolme jõudis kaabu, piibu, ülikonna ja mantliga Vesse konventi, olid seal ees Lind, sära silmis ja töötahet täis, ning Mehide, kellele pakkus suurt rõõmu all magav Espak, kes oli enda traditsionaalsesse kabinetti kaasa haaranud ka Barbie-nuku, et üksi igav magada ei oleks.
Vesse, kellel pea veel eelmisel õhtul aset leidnud kursapeost ja sellest tingitud magamatusest pisut udune oli, istus lauda, koukis taskust ja kotist välja sooja Pilsneri, Kinderi üllatusmuna ja lati Rakvere Lastevorsti, ilmselgelt kingitused.
Kui lauale asetatud rüperaal oli ennast aeglaselt töösse surisenud, kõlas uksekell - sisenesid Peetso, Kelly ja Kroon, kellel ilus suur, aga salveta Kalašnikovi automaat õlal. Mingil hetkel liitus meiega veel Kreutzberg.
Igatahes, kamp koos, leidsid nii Mehide, Peetso kui ka Kroon, et peaks kodust läbi käima, kõik vajaliku kaasa võtma, et saaks rahulikult asjaga tegeleda. Siis aga juhtus midagi sootuks ootamatut - uksekellahelina peale avama tormanud rebane avastas ukse tagant kamba Ugala mehi, kellel õllekaste rohkem kui neid endid. Eelmisel õhtul toimunud lennu abistamise eest tänutäheks toodud kaheksa kasti kesvamärjukest pandi nurka seisma ning ootama, kuna kojuläinud tagasi tulevad, et saaks proovida õlut ja teha teatert.
Kui kamp taas kokku sai, oli kaks tundi möödas sellest, kui me pidime alustama ja kaks tundi aega selleni, kui INTRO pidulikult algama oli määratud. Itaaliakeelsed ropumad ja ilusamad väljendid google translatori abiga valmis otsitud, mõningad õlled soojenduseks sees, suundusime olenguruumist saali, et alustada proovidega. Kreutz, kelle roll kestis umbestäpselt paarkümmend sekundit, oli kostümeerimisse suhtunud täie tõsidusega - välja olid otsitud kõige kitsam maika, kõige lakutum soengumood ja kõige omasooiharamad prillid ja vöö.
Edukad proovid tehtud, käsikiri lihvitud, järgmised õlled sees, otsustasime Rotalia poole minema hakata. Tsirkus võis alata! Paljudki inimesed vaatasid tänaval järgi, kui möödusid musta looriga kübaras ning mustas kleidis ja automaadiga Kelly, kaabu, piibu, ülikonna ja päikeseprillidega mina, Kroon ja Peetso, kes kandsid kahevahel ühte kaheksast võlukastist, Kreutz, taaskord enda äärmiselt metroseksuaalses olekus ja muidugi Mehide, korralikult tahakammitud Ristiisa soenguga ning mantlis, mille üle isegi Brežnev kobiseda poleks osanud.
Jõudnud Rotaliasse, suundusime tuttavasse ülakorruse raamatukogusse, mis aastast aastasse on määratud asjade hoidmise ja riiete vahetamise tarbeks. Õllekast, õigemini kõik, mis sellest alles jäänud, maha ja tekstid ette. Läbirääkimised olid alanud. Tegime teksti veel mõned korrad läbi, käisin tualetis, et valmis seada ühele õigele Guidole kohane soeng.
Mõned esitused möödas, veel mõned õlled sees, istusime raamatukogus ja üritasime veel läbi proovida. Pisut edutult, sest Peetsol oli keel juba tšut-tšut pehme ja jutt ülemõistuse kiire, kõigile pakkus iga teine lause kohutavalt nalja. Igatahes, saime natukene istutud, tuli ennast kogu atribuutikaga alla komandeerida.
Juba lõpeski neljas esitus, käes oli meie kord. Seisin mina köögiuksel, valmis teadustama üle publikumi: "Sadistmultfim predstavljajet, korporatio Sakala igrat Risti-jisa!" kui juba lendasid peale pärast teadustust tulema pidanud mehed. Kohe alguses esimene korralik prohmakas, noh, pole hullu, vähemalt inimesed ei tea, et seal midagi veel olema pidi. Kiiresti lendas seljast pintsak, soengule viimane lihv, nööbid nabani lahti ja prillid ette. Astun publiku ette, kõlavad esimesed naerupahvakud, otsustan teha lava ees väikese tiiru, et kõik mind näeks. Lavale astunud, lõi pirnike pea kohal põlema, teeks veel nalja. Astusin Mehide kehastatud Ristiisa laua juurde, ütlesin peale viisakaid tervitusi: "Ou, aga vana, ega ma tühjade kätega ka ei tuld," võtnud püksitaskust poolsulanud üllatusmuna, ulatasin selle Ristiisale: "Näe, ime muna!" Läks õnneks - rahva seast kostus laia naeru. Kerges improvisatsioonivõtmes koos itaaliakeelsete väljenditega, nagu "sa oled mu mäger" (tänks juu, Greete) ja "suguhaigus" sai terve enda osa ära mängitud, Mehide sõrmust suudeldud ja lavalt lahkutud. Tagasi köögis, nööpisin kinni särgi ja viskasin pintsaku peale, lipsu ette ning jäin ukse juurde seisma ja rahvast kuulama, pärast mind pidi ju lavale minema Lind, kelle kehastatud Alar Karis ja soe-tolmune Pilsner olid meile enne närvipinget ja küsimusi tekitanud, kas ikka kõik saavad EÜS'i teemalisest huumorist aru nii nagu meie. Taaskord läks õnneks, rahvas naeris maruliselt, kui kivid seltsi kapsaaeda lendasid. Eriti muhedalt muigas žürii hulgas vil! Lukas, EÜS'ist.
Näidend koos kõigi "Ema on sul MUPO'st" ja teiste naljadega lõpetatud, jalutasime lavalt minema. Iga viimne kui üks tundis ennast ülimalt hästi - meie tükk oli ainus, mis sundis rahva lõpuni vait olema ja kuulama, mis juhtub. Enesekindlust lisasid ka nii omad kui võõrad mehed-naised, kes tulid juurde ja kiitsid ja surusid käppa ja olid vahvad.
Ühel hetkel tuli tõdeda fakti, et õlu oli kastist otsa lõppenud, baarist Tammsaare eest ka osta ei tahtnud. Saigi helistatud konventi ja üks Ugala tänukast taaskord rebastega meieni toimetatud. Pidu jätkus. Kiidusõnad meie suunas jätkusid. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sisimas teadsid kõik, et kui siit meile kõrgeid auhindu ei tule, on struktuurides tõesti kallutatud jõud.
Märkmatult jõudiski kätte aeg, kui tähtsad ninad olid omad otsused teinud ja lavale kogunenud neid teatama. Esimene auhind, publiku lemmik - ilmselgelt meile. Kõik kargasid püsti, rõõmustasid ja jooksid lavale. Auhind vastu võetud, sümboolselt tänatud-kummardatud, tagasi omadele kohtadele. Veel kaks auhinda enne peavõitu - parim mees ja parim naine. Parim naine - Lukase sõnutsi Sakala parem osa, Kelly. Parim mees - Ümbrik, Peetso, kes mängis sisuliselt iseennast. Ja käes oligi aeg peaauhind välja kuulutada. Kõigil, isegi neil, kes ei osalenud, käed-jalad värisesid, ootusärevus suur, õhk täis elektrit. Peaauhind - SAKALA! Kõik olid veelgi rõõmsamad ja jooksid veelgi kiiremini lavale. Seal rääkis Lukasehärra endale tüüpilist poliitikujuttu ja pidas monoloogi EÜS'i ja Sakala suhetest. Meil oli savi, meie olime rambivalguses ja meid täitsid võrdselt liitrid õlut ja ärevus-õnn.
Mõnda aega ja miljon õnnitlust hiljem otsustasime teha Sakalas mitteametliku ahterpaarti. Majja jõudnud, ootasid seal juba ees mitmed mehed-naised ning neid valgus pidevalt juurde. Õlled ja auhinnad laual, inimesed laua ümber, tegime laulu ja rõõmustasime varajaste hommikutundideni.

Lõbus oli.

2010-09-28T18:36:00.003+03:00

There are times, however, and this is one of them, when even being right feels wrong. What do you say, for instance, about a generation that has been taught that rain is poison and sex is death? If making love might be fatal and if a cool spring breeze on any summer afternoon can turn a crystal blue lake into a puddle of black poison right in front of your eyes, there is not much left except TV and relentless masturbation. It's a strange world. Some people get rich and others eat shit and die. /Hunter S. Thompson

2010-09-19T14:17:00.002+03:00

Sest lõpuks on ju niikuinii kõik ilus.

Mumford and sons

2010-07-23T16:35:00.002+03:00

Üsna pikka aega oli teada, et minul ja ühel Tartu tuttaval on Kuressaares ühine tuttav. Võinoh, temale väga lähedane tuttav, mina panen näo ja nime kokku. Ühel päeval, mitu-mitu kuud tagasi olid nemad omavahel rääkinud nii muuseas minust ning Kuressaares elutsev pool, kes mind teadis umbes sama palju kui mina teda, ehk suuremalt jaolt teistelt kuuldu järgi ja võib-olla mõned korrad kogemata samale peole sattumisest, oli maininud, et temale on jäänud minust mulje, kui vähe teistsugusest, kui mitte öelda pisut imelikust tüübist.
Kui Tartu-tuttav seda minule mainis, vaatas ta mind umbes sellise näoga, nagu ootaks minupoolset tagasiajamist või ebameeldivust. Aga ootamatult ei olnud ma absoluutselt nördinud, ei hakanud ajama, a´la, et tema on ise veel hullem, sellist tüüpilist hala, mis järgneb kergemale solvumisele vms.
Palju halvem oleks olnud, kui ta oleks öelnud, et ma olen "tavaline" või "normaalne" või midagi muud sellist, mis lipsab pikema mõtlemiseta huulte vahelt, sest absoluutselt mitte midagi ei oska asjalikku öelda inimese kohta.
Minu eesmärk, natukene edev on, aga siiski, on jätta igasse inimesesse, kellega ma kokku puutun, mingigi jälg, et ma ei oleks üks osake sellest hallist massist, kes sinust iga päev sadade kaupa mööda jalutab, kelle hulgast on pea võimatu kedagi eristada ja kelle kohta ei olegi muud öelda, kui "tavaline." Ükskõik, kas jäätud emotsioon on positiivne või negatiivne, alati on parem tekitada mingigi emotsioon, kui lihtsalt jätta inimene mõtlema: "Meh..." Kõigile ei saagi kunagi meeldida, enamasti on võrdelises seoses inimesed, kellele sa meeldid ja kellele mitte - mida rohkem positiivseid emotsioone, seda rohkem on inimesi, kellele mingil põhjusel sa ei meeldi. See on üks elu tõsiasjadest, selle eest ei saa põgeneda, üritades kõigile meeldida läheb inimene lihtsalt lolliks.

2010-06-12T02:44:00.002+03:00

Ta jalutab üksi, läbimärg, silmad naelutatud maha, mõned meetrid enda jalagadest ettepoole, vihmamärgades kõrvaklappides, mis veel napilt kõrvas suudavad püsida, on tegemas juba mitmendat tiiru paari aastakümne tagune soome rokiparemik - Dingo, kes siis veel. Ta jalutab, täielikult mõtteis, väljategemata sellest, et vihma kallab, nagu oavarrest, talle otse pähe. Teadmata, kui kaugel ta kodust on, jalutab ta edasi, tee on ju igal pool samasugune, muud ta maha vaadates ei näe. Pimedaid ja rõskeid tänavaid on temaga jagamas üksikud möödasõitvad taksod ja mõned nädalavahetuse ööle kohaselt nokastanud noored, kes on otsustanud koju taaruda.
Ühtäkki, napilt, pääseb ta järjekordse möödasõitva takso esiaknasse lendamisest, kui ülekäiguraja juurde jõudev auto, pidurite krigisedes, enne sebrat seisma ei suuda jääda. Mõttemullist välja pekstuna vaatab ta ringi, märgates ümbritsevat, järeldab, et koduni on veel üsna pikk maa ning heidab pilgu käekellale. Avastades, et pisut üle kahe tunni tagasi oli tal veel sünnipäev, tekib huultele muie, elu on ilus!
Otsekui midagi otsides, sirutub läbivettinud teksade tagataskusse käsi, mis sealt väljub koos pooledollarilise hõbemündiga. Silmitsedes mündil ilutsevat John F. Kennedy nägu ja suurt kirja "LIBERTY," ei suuda ta välja mõelda, miks seesama münt tal juba pikemat aega pidevalt taskus vedeleb ning milleks talle see tükk säravat metalli niivõrd hinge on läinud. Käsi koos mündiga liigub tagasi taskusse ning lahkub sealt juba ilma rahata.
Edasi mõelnud-kõndinud, jõuab ta järele ühele keskmiselt riietatud hiliskahekümnendates noormehele. Märgates silmanurgast, et noormees tema poole naeratab ja üritab justkui midagi öelda, võtab ta klapid peast, et kuulata. Noormees naeratab uuesti, viipab ettepoole ning lausub üsna tugeva slaavi aktsendiga: "Näe, äike. Sa oled nii pikk, mängid äikesevarrast." Osaliselt üllatunud hilisöisest sõnavahetusest, osaliselt vastkuuldud nalja lummuses, ei märkagi ta, kuidas noormees juba tema kõrvalt kadunud ja mööda teist teed edasi suundunud on. See, kuidas teati talle just õigel ajal õigesse kohta viibata, et äikest demonstreerida, paneb mõtlema alles hiljem, kui noormees juba ammu silmapiirilt kadunud on.
Jõudes kodule lähemale, märkab ta, et vihmasadu järjest tugevneb. Pühkides keelega huultelt järjekordset kogust sealt tulkuvat vihmavett, tunneb ta aga, et vihm on ootamatult soolane. Lüües pilgu taevasse, tühja tumesinisesse taevasse, valdab teda õnn, ehk taasavastatud oskuse pärast, aga vast hoopis mingil teisel põhjusel.
Jõudnud koju, leiab ta, et magamiseks on aega liiga vähe, buss läheb juba loetud tundide pärast. Otsustatud, et und täna silmile ei saa, hakkab ta kirjutama. Kirjutab ja kirjutab ilma mõtlemata, kuni valmis saab mõõdukas kogus ridu ja lauseid. Hakates kirjutatut üle lugema, alustab ta sügava ohkega lugemist: "Ta jalutab üksi..."

2010-05-21T20:22:00.001+03:00

She walks in beauty, like the night
Of cloudless climes and starry skies;
And all that’s best of dark and bright
Meet in her aspect and her eyes:
Thus mellow’d to that tender light
Which heaven to gaudy day denies.

Psühholoogiline vunts

2010-04-25T15:45:00.004+03:00

Reedene õhtu. Sünnipäev. Pidu. Mina, Rauno, Matu ja Matu oleme kõik lõbusas tujus, ees on süsimustad võltsvuntsid ja käes on igalühel oma anum alkohoolse joogiga. Olenemata sellest, et meie vahetpidamata väitsime ennast teadvat, et ükski naine ei suuda vuntsile vastu panna ja õige mees käib ikka vunts ees, paistis, et peolviibinud naistele ei tulnud pähegi meie arvamust asjast jagada. Nemad muudkui kobisesid, et võtku me vuntsid ära ja et me näeme nende huulekarvadega ikka eriti jubedad välja. Edutult - vuntsid püsisid ees terve peo ja peojärgsel klubiskäigulgi oli neli vuntsi platsis.
Ja justnimelt sellest ma tahtsingi täna rääkida, sellest va klubiskäigust. Olenemata sellest, et omad neiud tegid kõik, et meile selgeks teha, et need vuntsid neile peale ei lähe ja need on jubedad ja ükski naine meid sellistega ei taha, olime just meie neli klubis üsnagi ligitõmbavad vastassoo jaoks. Muidugi ka mõne samast soost noorsandi jaoks tundus meie vunts ahvatlev, aga suuremalt jaolt pälvisime siiski neiude tähelepanu. Ühesõnaga, meil oli õigus ja tüdrukud eksisid? Vuntsid siiski on üüberseksikad? Vale! Tegelikult saime me tähelepanu just sellepärast, et võltsvunts ja päikeseprillid tekitasid klubineiudele niiöelda turvatunde. Kuidas? Kohe seletan.
Üldiselt ei lähe ükski tüdruk kluppi mõttega:"Ou, ma lähen sebin kellegi ära" või "Ou, ma lähen saan sebitud." Noormehed aga lähenevad selle esimese mõttega üsna tihti, tean oma sõpruskonna näitel üsna kindlalt öelda. Seega, kui lendavad peale mingid tüübid, ees eriti perversne võltsvunts ja prillid, mõtleb õrnema soo esindaja kohe, et need tüübid ei tulnud siia sebima vaid, nagu neiu isegi, lõbusat aega veetma ja nalja saama. Seega, nende tüüpidega on vähemalt alguses lõbus ja huumorimeelt on, niiet nalja saab ka. Mis nii elul viga?

Natukene teisel teemal: selleks, et olla õnnelik või saavutada edu, peab esmalt aru saama, et see, mida üks inimene teeb või ütleb ei oma absoluutselt mitte mingit tähtsust. See, et keegi teeb sinu uskumused, ideed ja plaanid täiesti maatasa on täiesti ükskõik, sest absoluutselt igal ideel on poolehoidjaid ja vastaseid; mida rohkem ülessuunatud pöidlaid, seda rohkem on neid suunatud ka allapoole.

Vesselhoffi elufilosoofia

2010-04-14T17:22:00.003+03:00

Kõige olulisem oskus elus on müümisoskus. PUNKT! Kui mitte öelda, et see on ainuke väga oluline oskus. Igas olukorras on sul vaja müüa - kas ennast müüa, midagi muud kellelegi müüa või kasvõi endale mõnda ideed maha müüa. Kui sa lähed kluppi-puppi naisi sebima, pead sa neile ennast müüma. Kui sa lähed töövestlusele, pead sa ennast müüma. Kui sa tahad, et keegi midagi teeks, pead sa neile idee maha müüma. Kui sa tahad iseennast veenda midagi tegema, pead sa endale idee maha müüma.
Ei usu mind? No olgu, ma toon näite: võtame ühe noormehe, kes kolm aastat õppis minu paralleelklassis ja nüüd õpib üsna samasugust ainet, mida mina. Noormees on ülitark, võib-olla kõige targem inimene, keda ma tean, kindlasti aga üks targemaid. Tõenäoliselt lõpetab ta ülikooli heade tulemustega, läheb veel magistrissegi ja miks ka mitte doktorisse. Kui ülikool kord läbi, võetakse ta hea meelega vastu kusagile firmasse arvuti taha istuma, sest sinna on tal kerge ennast müüa, näidates ainult, et ta on tark. Müüdud. Siiski, selleks, et sealt arvutitagant kõrgemale jõuda ei piisa ainult sellest, et sa oled tark ja nõus tööd tegema. Selleks on vaja, et sul oleks ka muid oskusi, või vähemalt on vaja näidata, et sul on need oskused. Juhiomadused, nagu neid peenelt nimetatakse. Neid aga kahjuks meie kangelas-noormehel ei ole. Arvuti tagant edasi müüa tal ennast ei õnnestu.
Viime näite edasi: võtame ühe teise inimese, oletame, et sellel inimesel ei läinud koolis just kõige pareemini, ülikooliski ei leidnud ta endale suuremat väljakutset. Samas aga oskab see inimene teisi lugeda, ta saab üsna kiiresti aru, mida üks või teine persoon kuulda tahab ja justnimelt seda ta räägibki. Ei, ta ei valeta, ta lihtsalt müüb - ta suudab selgeks teha, et tema ongi SEE inimene, keda neil vaja on. Müüdud. Ja samal ajal, kui see tark noormees on lips ees arvuti taga, jätkab müüja-tüüp müümist. Ükskõik, mis idee tal ka ei tuleks, ta suudab selle vajalikele inimestele maha müüa ja nii ta saavutabki edu.
Ikka veel ei usu? Võib veel näiteid tuua: Lähevad välja tüüp X ja tüüp Y. Tüüp X ei ole ilus, aga ta ei ole ka keskmine jorss (selleks, et edukalt müüa peab kõige pealt tähelepanu püüdma), aga tüüp Y on klassikaliselt ilus mees, pisut pika taibuga, keskmisest rikkam. Võtavad baaris ette üliilusa neiu, sellise korraliku kümne, kes aga istub seltskonnas ja kelle juurest voorivad iga 5 minuti tagant läbi "ou, minu nimi on bla-bla, kas ma võin sulle joogi osta?"-tüübid või lihtsalt ilgete pick-up liinide kasutajad noorsandid ("Beauty is rarely found alone"/Mystery). Mis te nüüd arvate, kui noorsand Y, kes on küll ilusam, kui suur osa neist eelmainitud tüüpidest, aga läheb ikka sama jutuga ligi, saab selle kümne kätte? Ei saa. Selle kümne saab kätte noormees X, kui ta suudab ennast neiule maha müüa. Selleks on üsna samad reeglid, mis tavalises müügitööski - tuleb selgeks teha, et sa oled olemas, sa oled eriline ja et tema tahab sind, mitte sina teda(seal on vahepeal veel miljon etappi, aga piirdugem olulisemaga). Noormees X läheb seltskonda ja hakkab suhtlema hoopis ülejäänud grupiga, algselt välja jättes selle, keda ta tegelikult jahtima läks("Attacking your target is an amateurs move,"/Mystery.). Seega kümme avastab, et on selline tüüp, kes ei olegi midagi ilusat, aga teda ei taha!? Miks se tüüp siis teda ei taha, kõik teised ju tahavad?? Jahitav hakkab jahtima jahtijat - neiu ei lepi sellega, et on üks mitteilus meesterahvas, kes teda ei taha. See muidugi nõuab palju teadmist, mida mingil hetkel teha, et jahti üleval hoida, aga psühholoogiliselt on see puha kuld. Müüdud.
Täpselt samamoodi, nagu mina suutsin Sinule, kallis lugeja, selle filosoofia maha müüa. Muidugi Sa nüüd hakkad endale ütlema, et ei müünud ma midagi, aga Sa ju lugesid selle lõpuni ja ma loodan, et ka mõttega, eks õige müügitöö käibki niimoodi, et klient on enda üle õnnelik ;) Müüdud!

2010-03-30T14:52:00.001+03:00

Kahju, et vanemaks saades unustavad inimesed selle, kui siiralt õnnelik võib olla seest tühja räigelt ülemakstud šokolaadist jänese üle...

Tundub, et läksin matemaatikat õppima hoopis....

2010-03-29T19:15:00.003+03:00

Motivatsioonile paneb räige paugu teadmine, et 90% asjadest, millega ma ennast igapäevaselt segamini õpin ei ole mulle vajalikud muuks, kui ainult selleks, et neist ainepunkte koguda ja koolis püsida. Nii on väga raske leida aega, et keskenduda sellele, mis tegelikult on oluline. Aasta 2010 alguses ma lubasin endale, et ma hakkan tõsisemalt õppima neid asju, mida ma tunnen-tean endale vajalik olevat. Aga mis kuradimoodi ma saan keskenduda objektorienteeritud progemisele, rakendustarkvarale või andmeanalüüsile, kui lõviosa ajast ja ajurakkudest võtavad hoopis algoritmid ja andmestruktuurid, algebra ja geomeetria, diskreetsed struktuurid ja muu selline jama, mida mul umbestäpselt null-protsendilise tõenäosusega tulevases elus vaja läheb. Tõesti, nagu gümnaasiumis tagasi oleks, kogu aeg on peas mõte, et mul ei ole ju seda paska vaja, mille nimel ma siin pingutan? Olgu, keskkoolis ma ju võisin seda taluda, aga ülikooli ma tulin ju spetsiifiliselt õppima infotehnoloogiat, mitte matemaatikat, mat-stati ega midagi muud, INFOTEHNOLOOGIAT, raisk.
Kui tõesti peakski juhtuma, et ma kunagi bakatunnistuse kätte saan, kas ma siis kindlasti tahan sellega tegeleda, võib-olla, et elu lõpuni. Ma kardan, et ma pean leidma miskise äärmusliku töökoha või midagi sellist, sest tuleb välja, et ma ei ole päris see inimene, kes üheksast viieni arvuti taga istub ja programmikoodi kirjutab. Samas, niikaua, kuni ei tule valgustust, kindlat ideed, mis oleks see asi, mis teeks mind palju õnnelikumaks kui praegune eriala ja millega suudaks ka reaalselt pere ära toita, ei ole mõtet puusalt paugutama hakata, teen edasi, mis ma teen ja nii on.
Olgu, ma teadsin, et IT Tartu Ülikoolis koosneb rohkemast matemaatilisest pasast, kui mõni rakenduslik IT haridus, aga ma kujutasin ette, et ei ole ikka päris nii, et maksimaalselt 20% kogu jamast on seotud sellega, mida ma teha tahan - infotehnoloogiaga. Oleks vist võinud kahevahel olles ikka Lennuakadeemia ja sidesüsteemide käitamise ja hooldamise valima, oleks ka rohkem IT-d saanud, kui praegu, IT-d õppides. Kopp on ees, motivatsiooni ei ole...

2010-03-17T20:29:00.003+02:00

Kui ma jätan mõne sõbraga hüvasti, on mul kombeks mõtlemata lõppu visata sõna "näeb." Muidu on see selline tavaline sõnakõlks, midagi hullu ei ole. Aga paar korda, kui ma olen Gerthiga (kes ei tea, kellest jutt - kursakaaslane, täiesti pime) koos koju tulnud, olen samamoodi refleksist lõppu öelnud "näeme," kuigi ma tean, et temal on sellest suva, siis endal on küll tulnud paar sekundit hiljem damn-hetk.

2010-03-13T23:10:00.001+02:00

"Ma kannan keldi risti selle pärast, et ma olen kristlane..."
Idiootsus, täielik.

Garfield was right!

2010-03-09T00:17:00.004+02:00

Esmaspäeva hommik, kell 6. Kusagil Annelinna korteris hakkab üks mobiiltelefon tegema häält, mis märgib seda, et omanik peaks üles ärkama. Noormees, kes minut tagasi magas sügavat ja õndsat und umbes meeter telefonist eemal, mõistab nüüd, kuidas tema unne on trüginud mingi segaja. Silmad lahti venitanud, keerab ennast näoga segaja suunas avastamaks, et tegemist on igahommikuse jamaga - ärgata tarvis. Telefon kätte, uneastme kohta üllatavalt kiire pöidlaliigutus mööda ärataja ekraani ja taaskord on saabunud vaikus.
Tunne on mõnus, soe, segab ainult teadmine, et paari tunni jooksul on vaja taaskord inimeseks hakata ja esimesse loengusse roomata. Pärast mõnda või isegi mõndakümmet minutit võitlust iseendaga, unine kogu teki alt välja veetud, hommikumantel selga aetud, viib hommiku esimene kohustuslik käik sinna, kuhu ka kuningas jala läheb. Teod tehtud, viib tee vannituppa. Pilk viskub peeglile, kohale jõuab tõsiasi, et peeglist vaatab vastu isiklik lõust, mis ei ole tänu taaskordsele maksakoormavale nädalavahetusele enda parimas vormis. Tekib mõte, et ei ole vist tarvis nii aktiivset seltsielu elada...kuid siiski, milleks see tudengielu siis on, kui mitte enda välja elamiseks; lubati ju parimaid aastaid elus, miks siis mitte.
"Hommikusöök" koosneb umbes klaasitäiest jääkülmast apelsinimahlast, mis mugavuse mõttes pudelist otse kõrri voolab ja hetkelise ajukülmumise tekitab. Vähemalt peksab pisut üles. Mõnel teisel hommikul järgneks mahlale ka tass kuuma kohvi ilma igasuguse piima või suhkruta, kuid mitte sellel hommikul, sellel esmaspäeval ei ole lihtsalt viitsimist.
Koolipäev on nagu alati, natukene on mahti kaasa teha, lõviosa õppimist jääb ikkagi tegemiseks viimasel hetkel - enne kontrolltööd ja eksamit. Kella kaheteistkümneks, kui lõpeb järjekordne loeng, on kõht juba viimased tund aega möiranud koledamini kui grislikaru. Peas kumiseb üks mõte, see saab ka teoks tehtud: sammud konvendi poole, on ju teada, et sealt saab kõhu täis, siis uutele katsumustele uue hooga vastu minna. Seal ootavad ees juba tuttavad näod, värskendav on iga päev korraks näha inimesi, kes on alati sõbralikud, kellega saab rääkida nii naistest-autodest-ilmast kui ka sügavamatest maailma vaevavatest probleemidest.
Kõht täis söödud ning minut-paar isegi leiba luusse lastud, jääb silme ette käekell, mis ütleb, et järgmise loengu alguseni on vaid loetud minutid. Kiiresti on naeratus näolt pühitud ja jälle tuleb vastu astuda reaalsusele. Lõvidega hüvasti jäetud, taaskord tuttav kvartett, sall-mantel-kindad-arvutikott peal, sammud loengusse.
Paar loengut on veel tarvis ära taluda, siis on ees kodutee. Või vähemalt see on esialgne mõte. Kuid ei, tuleb meelde, et täna on märts kaheksas. Veebruarirevolutsiooni alguse aastapäev. Kuna mehed armastasivad sellel päeval koledal kombel juua, hakati pärast suuremaid joomatuure naistele lepituseks lilleõisi viima - sellest tekkiski kentsakas traditsioon, naistepäev. Päev, kus mehed tassivad naistuttavatele kohustuslikus korras tuntumaid lilli kokku ja tunnevad ennast ilgelt erilistena, naised tunnevad vist ka ennast natukene erilisemana, oma päev ja puha.
Meenunud, mis tähtpäevaga on tegu, tuleb meelde see, miks see päev suuremat sümpaatiat ei tekita - taaskord päev, kui tuleb teha kingitusi kohustuslikus korras, nagu jõulud...või sõbrapäev, muidu solvutakse. Sest igapäevaselt on meil kõigil silmaklapid peas ja tegemist liiga palju, et märgata neid, kes meie elu ilusamaks teevad. Kuigi ei ole suurem asi päeva austaja, viib mõttelõng siiski selleni, et jubeilus oleks ka lill osta, aga et vähegi erineda kõigist teistest kord-aastas-lillepoe-rüüstajatest, ei osta tulpi ega roosi, ilusa suure valge liilia hoopis, eks ikka sellele inimesele, kes suudab kõik masendavamadki hetked muuta ilusateks, suurteks ja helgeteks, umbes nagu seesama liiliaõiski, mis nüüd mitmeid päevi tema tuba, ninasõõrmeid ja pead maheda lõhnaga täidab.

Huvitav, kui paljud inimesed suudavad leida ja edukalt tegeleda sellega, mis neid siiralt õnnelikuks teeb? Kurat, see igikestev talv tekitab ka masendust - on'ski nüüd jääaeg käes võimis?

www.auto24.ee/used/623993

2010-02-08T00:28:00.006+02:00

...Sa sõidad mööda tänavaid ja maanteid, vahet ei ole, kas koju, tööle, poodi piima järele või hoopis lapsi lasteaiast ära tooma. Kui väljas sajabki vihma, teab sinu auto seda ise ja pühib sujuvate liigutustega tuuleklaasilt viimsegi sinna kogunenud piisa. Sa istud pehmes nahkistmes, autos on täpselt ideaalne temperatuur ja õhuniiskus. Vedrustus on piisavalt pehme, et ületada auke ja künkaid ilma, et sina neist teadagi saaks, samas, piisavalt jäik, et mitte iga järsema liigutuse peale õõtsuda nagu Titanic. Muusika tuleb sinu kõrvadesse igast ilmakaarest ja täpselt tasakaalustatud helikõrgustel. Väljast ei kosta salongi ühtki heli, isegi mootori madal nurrumine on õrnalt tajutav. Sa oled muust maailmast täielikult isoleeritud, sa ei saa aimu millestki, mis toimub väljaspool sinu mugavustsooni. See ei ole pelgalt luksusauto. See ei ole ka tarbeese, see on midagi palju enamat. Vaadates aknaist välja, tead, et sa oled enda elu elanud paremini ja edukamalt, kui kõik need inimesed, kes sõidavad odavamate, väiksemate ja kramplikumate liikuritega. Kuid see, millega sa tänaval kulged ei ole peamine põhjus teadmaks, et sa oled enda elu elanud hästi - seda järeldad sa ka teadmisest, et sind ootab soe kodu ja ilus naine. Sellel hetkel sa tunned, et kõik, mida sa oma elus teinud oled, oled sa teinud just selleks, et jõuda sellesama ideaalse momendini, parima võimaliku auto, kodu ja elukaaslaseni...

...Välja arvatud juhul, kui sa oled ehitaja Ilja. Siis tead sa, et sõidad selle ehitusbuumi ajal ostetud liisingautoga, mis on auto24's võileivahinna eest müügil. Ainsad, mis sind sellest autost väljaspool ootavad on 2-toaline korter Lasnamäel, hunnik pangavõlgu, mis said lolli peaga võetud, kui igakuine palganumber oli kõvasti üle Eesti keskmise, ja naine, kes on sinu peale vihane, sest sa ei too koju enam raha ega ei osta talle uut kasukat...

Katkendeid koolikirjanditest

2010-02-04T15:05:00.002+02:00

SUUSATAMAS

Ühel ilusal talvepäeval otsustasime klassiga suusatama minna. Meiega ühes tuli ka õpetaja. Suusatasime hea tüki maad, siis otsustasime mäest alla laskma hakata. Alanurme mäelt saab hea pika sõidu otse jäätunud järvele. Sahistasime kuni õhtuni. Lugesime murdunud suusad üle: saime kaheksa suuska. Priit, Marko ja õpetaja olid murdnud jalaluud. Õpetaja peale selle veel rang- ja abaluu. Koju jõudsime alles hilisõhtul. Oli tore päev.

Veiko, Tõrva kk. 4. kl.

TAHAN OLLA SAMASUGUNE

Vaike Safonova on meie kooli õppealajuhataja. Ta on 49-aastane ja elab Tallinna lähedal maal. Koolis käib ta bussiga. Talle meeldib väga kududa ja õmmelda. Paljud kleidid, pluusid ja seelikud on ta endale ise teinud. Vaike Safonovale meeldib väga toitu valmistada. Süüa teeb ta endale ise. Joobnuna näeb teda väga harva. Tahan olla samasugune nagu Vaike Safonova.

Peeter Kukk Tallinna 29. Keskkool

KUI ÕPETAJA VALLANDATAKSE

Juba esimeses klassis hakkas mulle meeldima füüsika. Lugesin huviga füüsikute teoseid, nagu Galilei, Newton, Landau, Einstein jms. Meile õpetab füüsikat Vahur Kask. Ta oskab iga tunni huvitavaks teha, sest ta teeb igasugu katseid. Mõnikord mõtleb ta terve tunni, millist katset teha ja sellepärast meeldib ta õpilastele väga. Kui ta koolist vallandati, oli kõigil väga kahju.

...mitte miski ei suuda tähelepanu kõrvale juhtida...

2010-02-03T14:52:00.004+02:00

Ma istusin diivanil, vaatasin filmi ja jõin kohvi, mustalt, ilma igasuguse suhkru ja kooreta. Kui kohvitass tühjaks sai, mõtlesin, et kuna on teada-tuntud fakt, et must kohvi ei tee hammastele just kõige paremat, peaks hambad puhtaks pesema. Mõte mõeldud, läksin vannituppa. Siiski, enne, kui ma jõudsin hammaste pesemiseni, märkasin, et pesumasin on enda töötsükli lõpetanud. Kuna hommikul esimest laadungit sisse pannes, otsustasin hiljem veel värvilisi asju ka pesta, leidsin, et oleks kasulik pesu masinast välja võtta ja uus masinatäis töösse panna. Võtsin riided masinast välja ja hakkasin kuivama panema. Siis aga märkasin, et pesuresti peale on veel jäänud riided, mis on juba ammu kuivad. Otsustasin vahelduseks enne kappi panemist särgid ära triikida. Võtsin siis Reelika toast laenuks triikraua ja tegin särgid sirgeks, panin kokku ja kappi. Vastpestud riided said kuivama pandud, uus hunnik riideid masinasse ja masin tööle. Umbes kolmveerand tundi pärast diivanilt tõusmist, uhke kogu saavutatu üle maandusin tagasi diivanile ja panin filmi uuesti käima. Olles umbes kümme minutit rahulikult filmi vaadanud, märkasin laua peal tühja kohvitassi ja avastasin, et kogu selle asjalikkuse juures unus see, mida ma üldse tegema läksin täiesti ära...

Üks tore idee veel enne, kui uus dekaad peale surub

2009-12-31T13:26:00.000+02:00

Ma ei ole veendunud natsonaalsotsialist, ei ole ka fashist ega rassist, aga Tallinnas peaks sisse seadma keelemaksu - need, kes on elanud seal üle kahe aasta ja elementaarset suhtlemistasemel eesti keelt ei mõista, võiks protsendi sissetulekust linnale maksta nii kaua, kuni keel selgeks saab. See lööks kaks kärbest ühe hoobiga - linn saaks raha ja eesti keel populariseeruks.

Aasta viimane

2009-12-31T12:54:00.004+02:00

Nii, ongi käes aeg otsad selleks aastaks kokku tõmmata ja uue tulemiseks ennast valmis panna. Oli üks igavesti lõbus aasta, ülipalju uusi asju, osad sellised, millest enne ei oleks osanud undki näha, nüüd ei kujuta elu enam ilma ettegi. Teised jälle sellised, mille tulek oli ammu teada, aga mida siiski ei osanud õieti oodata. Igatahes, suurematest muudatustest on põhiline ju ikkagi see, et gümnaasium on läbi, keskharidus käes ja istumise all hoopis ülikoolipink. Juhtus nii, nagu juba viis aastat tagasi otsustatud sai juhtuma - mina astusin Tartu Ülikooli õppima infotehnoloogiat...ise olen uhke. Elukoht on ka uus, Kuressaare-Nõo asemel Tartu, vahel väga harva ka Kuressaare.
Mis veel on elu muutnud ikka kategooriliselt teistsuguseks on korporatsioon ja õllekasti-Vesse vahvad seiklused. Siiamaani on natukene keeruline seletada metsikule täpselt, miks ma otsustasin, et tahaks musta teklit kandma hakata ja iga neljapäevaõhtu vabatahtlikult kinni panna. Korporandile või inimesele, kes teab, mida üks korporatsioon endast kujutab, on lihtne selgitada, mida ma sealt otsin ja miks ma seal olen, akadeemilises elus mitte nii kodus olevale inimesele läheb törts rohkem aega ja pingutust.
Suuresti tänu ülikoolile ja korbile, on viimane aasta ümbritsenud mind täiesti uute inimestega. Ühest otsast on see tore - uued kogemused, uued sõbrad, kõik ilus. Samas on see ka natukene halb - vanad ja veel vanemad sõbrad jäävad natukene unarusse, nendega ei saa nii palju enam aega veedetud.
Üldiselt läks aasta igati korda, palju uut, palju vana ja nina sai täikasvanute maailma pistetud.
Iga kord kui üks aasta ära läheb, tuleb asemele uus ning millegipärast on uue aasta tulekuga inimestel kombeks igasuguseid võimalikke ja võimatuid asju lubada, minagi siis teen samamoodi. Ausaltöeldes on neid lubadusi, mida peaks lubama üsna palju, siinkohal peaks välja tooma kolm kõige olulisemat - esiteks, pean hakkama natukene rohkem rõhku pöörama ülikoolile, vähem kõigele kaasnevale, teiseks, peab ennast füüsiliselt taaskord korralikult kätte võtma, jõusaalid, jooksud, särgid-värgid, kolmandaks, vähemalt suveks-sügiseks tuleb endale töökoht leida, ei tahaks võtta uut õppelaenu, parema meelega rabaks natukene tööd teha kusagil ja kindlustada see, et esimenegi laen tagasi saab makstud.
Vana aasta viimane päev on juba nihkunud üle poole, umbes kuue tunni pärast hakkab rahvas kokku tulema ja pidu kestab kolmanda hommikuni.
PROOSIT, UUEM AASTA!

2009-12-25T19:14:00.000+02:00

"Veavad inglane ja ameeriklane kihla, kes suudab rääkida uskumatuma ja võimatuma loo. Ameeriklane alustab: "Elas Ameerikas kord üks džentelmen..." Inglane katkestab teda: "Nii, võid lõpetada, sina võitsid!""

2009-12-20T15:01:00.003+02:00

Sellisele tüübile nagu Kurt Kuenne peaks kohe ämbriga oskareid ja muid auhindu jagama. Parim lühifilm ja geniaalne hea tuju generaator: Validation

2009-12-10T11:31:00.003+02:00

Jubedalt tahaks siia midagi väga sügavmõttelist kirjutada, nii et mõlemad minu blogi lugejad hakkaks mõtlema, et vaata, kui diip mees, tema ennast juba ühemõtteliselt ei väljenda, tema sees on vist kogu maailma valu ja rõõm korraga. Aga näed, kurat, ei tule kohe midagi nii sügavat välja...kahju...

Pikem usutlus pühapäevast

2009-12-10T11:14:00.002+02:00

Pühapäev algas sellega, et ma istusin raekojaplatsis, rääkisin Kaisaga juttu ja ootasin, et Peetso tooks enda neiud suudlevatest välja, kell oli siis 00:00. Väljunud suudlevatest, tuli välja, et üks neidudest ei olnudki neiu, oli hoopis meie enda rebane Loss. Igatahes, jõudnud konvendi ette, tuli kellelgi idee, et ei ole olemas vanamehe luba, et külalisi kutsuda. Müstika. No nii kaua seal jaurati, kuni vanamees ise väravaist sisse astus ja kõik neiud sisse kupatas. Nii me seal istusime, muljetasime introst, rääkisime elust ja asjadest, kuni ühel hetkel olid märkamatult teised neiud juba kadunud ning minu kaasa toodud neid leidis ka, et oleks aeg koju minna. Nii ta läkski. Pärast seda otsustasime, et on aeg veel viimseks õlleks ning siis on kojuminek ka. Kell oli siis umbes 5.00. Niiöelda viimne õlu kestis meil pikalt, sest vahepeal lahkunud vanamees ilmus majja tagasi ja siis läks lõbusaks. Kui kell sai umbes 9.00, hakkasime kuulma korinat kõhtudest. Murele kiire lahendus - pelmeenid ja praekartulid. Mõeldud-tehtud-söödud. Siis, kui saabus hommik, tuli vanamehel idee minna Jehhoova tunnistajate juurde. Helistasime-guugeldasime, helistasime veel, ei saanud kätte kedagi peale ühe Tallinna mehe, kes oli valmis meile kõigile kohe läbi telefoni jutlustust pidama. Siis avastas keegi, et mormonid elutsevad meie lähedal ja neil hakkab kohe-kohe koosolek. Läksime, viis venda, kaks tükki olid Toomased ja kolm olid Tarmod või midagi sellist, moronide manu. Seal oli vastas kollane misjonär, kes miskipärast esimese reaktsiooniga arvas, et me joonud oleme (!?) Igatahes. moronide juures oli paar neidu ja härrased, kellel jumal jalaseene ära ravis. Moronide juurest välja aetud, lasime rummid sisse, ärkas reb! Kriisa, kes oli õnnelik nii näkku ilmunud vuntside kui ka kõhu peale tekkinud svastika üle. Hakkas taaskord igav, läksime veel hullemasse sekti - EÜS'i, seal tiirlesime majas ja vanamees leidis miskise saksa-aegse mundri. Sellesama mundriga läks vanamees kohe heaga lehti riisuma. Muidugi, tublid rebased abistasid ka ning lehed said varsti kokku. Siis viis tee mäkki ning vanameest ära viima. Üks värvikas hetk oli ka Statoili ees, kui vanamees pistis enda pale autoaknast välja ja hüüdis ühele neiule" KROK-OO-DILL!" Mõistnud, et tema öeldu võis vaest krokodillikest riivata, pistis ta 50 meetrit sündmuskohast edasi taas pea aknast välja ja hüüdis "PALUN VABANDUST!" Vanamees viidud, tagasi konventi. Kui ma olin juba peaaegu otsustanud, et aeg on koju minna, leidis Johanson, et õige oleks meile Revelia kaatert näidata. Ega seal midagi näha ei olnud, mehed norskasid sügavat ja muretut und laua ääres ja nii oli. Vähemalt olen ma nüüd kõik meeskorporatsioonid Tartus läbi käinud peale tartuensise.

Õllekasti-Vessel lasub mormonide needus

2009-12-08T08:06:00.002+02:00

Pärast seda, kui me pühapäeva hommikul otsustasime teha mormonite kogudusele üllatusvisiidi, mis neile väga ei sümpatiseerinud, olen ma jäänud üsna pahasti haigeks. Juba kolmandat päeva on nina lukus ja kurk nii kitsas, et isegi häält välja ei tule. Tõenäoliselt panid need va mormonid mulle needuse peale ja tänu neile ei saa ma nüüd isegi loengutesse minna - no mine kohale ja nohise seal, kui kõik paaniliselt oma seagrippi kardavad, ei taha inimestele niiviisi paanikat külvata. Tundub, et ma pean niipalju kui võimalik kodus jubedaid kooliasju tegema ja lootma, et ei jää millestki ilma. Jube lugu ikka küll...

Lugu väikesest kuradikesest

2009-12-02T03:12:00.002+02:00

Ühel ilusal oktoobrikuu päeval, avastad sa, et on üks pisike asi. Sa ei tea, mis see asi on, aga see tahab, et sa sellele järgneksid. Suurest uudishimust järgnedki, vaatad, mis tal sulle pakkuda on. Kuid heites pilgu seljataha, avastad, et see pisike asi on sind ära viinud kõige parema asja juurest, mis sul üldse oli. Pöörad ümber, et vaadata, mis imelik asi see õieti oli - pisike kuradike. Otsustad, peab põgenema, tagasi selle hea asja juurde, kust sind just sinu enda uudishimuga oli ära tiritud. Õnneks ei ole veel liiga hilja, jõuad selle parima asja juurde tagasi ning teisel pool enam kuradikest näha ei ole. Oled õnnelik, sest arvad, et enam seda kuradikest ei näe ka. Läheb mööda hunnik aega, oled jõudnud va kuradikese juba ära unustada. Kuid ühel hetkel avastad - seesama mehike on taaskord silmapiiril. Mida sa teed? Üritad teha kõik, et tagasi mitte vaadata ja tahad küünte ja hammastega kinni hoida sellest, mille juures sa oled selle pika aja jälle õnnelik olnud...

Õllekasti-Vesse: "Jalg jääb uksevahele"

2009-11-22T13:49:00.003+02:00

Selline tunne on, nagu minu praegune elu oleks miski special late nite version sellest elust, mis varem oli. Ega ilmaasjata ei öelda, et ülikooliaastad on elu parim aeg, need ongi need aastad, mil vaikselt hakkab jalg täiskasvanumaailma ukse vahele ulatuma, aga noorus on veel täiel rinnal tegev. Kui mõned üksikud nüansid välja arvata, ei tahaks absoluutselt tagasi seda elu, mis oli umbes aasta tagasi.
Jubedalt meeldib mulle see, kuidas ma olen suutnud ümbritseda ennast niivõrd erinevate inimestega. Osaliselt vanemad sõbrad, osaliselt ülikoolirahvas, aga peaasjalikult toob elukesse värvi ikka see va korbirahvas - üks kuradi segamini seltskond.
Ülikonnaga klubis reivida on ka omaette sündmus. Muidugi, kuulata, kuidas purupurjus isehakanud hiromant üritab peopesast lugeda, aga ei jõua endaga kokkuleppele, kumb see käsi tal nüüd peos on, kas vasak või parem, on ka asi, mida iga päev ei toimu. Aga kinu peab ju ikkagi saama!

2009-11-15T21:12:00.002+02:00

Ohh, seda tudengielukest küll. Elu on lõbus, probleeme niikaua ei ole, kui kogu oma jama ära teha, mis tarvis. Korporandi elu on ka vahva, eriti rebaseelu - muretu võinii. Muidugi, natukene vähe aega jääb korbi kõrvalt teiste oluliste asjade ja inimeste jaoks, aga eks aega ei anta, aega peab võtma.
Täna lõppes korp! Sakala sajanda juubeli komerš. Kolm päeva ilma magamata ringi joosta ja aeg-ajalt juua on ikka lõbus. Samas, pisut olen pettunud sellepärast, et ma ei saanud kordagi sisse õllelaual. Enne pidusid räägiti pikalt-laialt sellest, kuidas kõik reb!! hakkavad rämedalt sisse saama kurjade vilistlaste käest. Tõesti, väga magus oli täna hommikul ronida bussi peale ja koju sõita, magamine on pärast sellist kinu ikka väga kõva. Õlu on hea ja tuju ka, Proosit!

reb! Vesiaid

Tartu ööelu nädalavahetusel

2009-10-03T02:36:00.004+03:00

Mida lühemad on tüdrikute seelikud-kleidid, seda suuremad on tüüpide särgil ilutsevad firmamärgid. Mida suurem tüüp on, seda väiksem särk tal seljas on. Suur kari inimesi tantsivad ja on eufoorias, ilma, et nad mõistaksid laulu portugalikeelseid sõnu, mis räägivad sellest, kuidas automaat tulistab ja kedagi maha lastakse. Keegi jookseb selga, pöörates ümber, et vaadata, kes see oli, lööb tossumasin mõnusa pahvaka halli suitsu näkku, nii et näha ei ole midagi. "Lahe" ongi selline tüüp, kellel on liibuv särk suure Emporio Armani kirjaga, valged või helesinised teksad, must rihm ja jubedad valged kingad. Pidevalt kukub keegi tantsuplatsil pikali, inimesed vaatavad ja naeravad, samamoodi teistes ruumides - kedagi ei huvita. Väljapääsu juures hakkavad tüübid plõksima, peaaegu läheb löömaks, turvadel on pohhui. Uksest väljas lähevad teadmata põhjusel kaks nahapead kaklema, turvamees ootab ja vaatab, kuni üks teise haardesse võtaks, et oleks hea lihtne käed seljataha väänata, jumala eest, ei tohi ju vahele minna. Mõned uksetagused nahapead leiavad, et turvaga võiks ka lööma hakata selle eest, et see nende sõpra rahustas. Pidu, mille reklaamis lubatakse "sügise suurimaid hitte", on ikka äärmiselt sita muusikavalikuga - vähe sellest, et neid "hitte" lastakse iga poole tunni tagant uuesti, on asi sügise kuumimatest hittidest kaugel - ikka lastakse igasugust paska, mille järgi lihtsalt ei anna tantsida. Tore...

2009-09-19T13:29:00.001+03:00

Mehed ei räägigi üldse, see on täielik probleem. Probleem on nii suur, et mehed vaikivad kuni surmani, neelavad kõik alla ja kärvavad naistest kümme aastat varem ära. Sest mees on tugev, ehitab maja, remondib autot ja siis kärvab maha, kuna ei ela mitte midagi endast välja. Või võtab viina ja tuimestab ennast. Tuimestab ja tuimestab. Ja siis me näeme mees-zombie’sid, ja need ka ei pea eriti kaua vastu. Ei ole mehelik ju viriseda ja kurta. Mees peab võtma taaga ja kandma seda. Naised elavad kõik endast välja, elavad kaua ja näevad head välja.

Olavi Ruitlane, raamatu "Naine" autor.

Arktiline meri

2009-08-18T13:09:00.003+03:00

Tere!
Venelased on naljakad. Kõik oleme, eksole, ajalootunnis kuulnud lugu sellest, kuidas idanaabrid enda Metallisti põhja lasid ja siis näpu meie pihta suunasid. Novot, aastal 2009 ei ole mitte midagi muutunud.
Loetud ajaühikud tagasi võeti Kremlis vastu seadus, mille kohaselt on Venemaal õigus kasutada enda relvajõudu väljaspool kodumaad, et võidelda piraatluse vastu. Somaalia sündmustes ajendatuna, väitsid nemad. Siis, augusti alguses, läks kaduma kaubalaev Arctic Sea. Pikka aega tullakse igasuguste versioonidega välja, mis toimub, et hoida kogu maailma meediat tagajalgel. Ühel hetkel astub Venemaa välisminister rahva ette ja teatab, et laev on leitud, "kaaperdajaid" kuulatakse üle kusagil müstilisel kaatril, keegi ei tea, kuskohas. Ühtegi nime ei avaldata, küll aga lastakse meediasse väga oluline informatsioon - kaheksast "kaaperdajast" NELI olevat eestlased, kaks lätlased ja selleks, et keegi venelasi vassimises ei kahtlustaks, olla ülejäänud kaks venelased. Ma võin olla hull vandenõuteoreetik, aga kurat, kui see ei ole see, mille järgi ta haiseb, siis on küll tegu müstiliste kokkusattumustega.

Sümboolne...eks?

2009-05-30T01:52:00.003+03:00

Aastaid tagasi jalutas pisike Vesse mööda Kuressaare tänavaid, kui ta ühel hetkel avastas vana leivakombinaadi juurde pargituna ühe ilusaima looma, mida ta oma silmaga näinud oli. Vaevalt suutis ta autosabalt välja veerida kirjad E260 ja 4-matic. Piilunud ees olevat ilusat säravat võret, kiiganud sisse summutiotsast ja aknaist, teinud mitu ringi ümber selle ilmatuilusa elaja, otsustas pisike Vesse, et see on ikka tõesti üks väga ilus asjandus. Pärast seda esmakohtumist nägi pisike Vesse seda iludust veel korduvalt, iga kord vaatas ja imetles ja pühkis suunurgad puhtaks.
Aastal 2009 öeldi juba suuremale Vessele, et lähiajal saab ta ämbriga raha. Vesse ei suutnud ära oodata, millal ämber rahaga kohale jõuab ja hakkas tulevast mammonat mõtteis ära paigutama. Otsustanud, et umbes kolmandik rahast läheb neljarattalise sõbra soetamiseks hakkas ta igasuguseid autosi vaatama. Leidis uuemaid, leidis vanemaid, pakkuda oli igasuguseid. Siis tuli aga ükspäev Vesse juurde sõber Russ, kes ütles, et näe, temal selline auto pakkuda - mersu ja kakssadakuuskümmend ja igas nurgas üks ratas veab. Pärast mõningast detailide pärimist selgus, et tegu on sama krassivotškaga, mida juba pisikene Vesse vaatas ja imetles. Mis veel parem, auto pidi olema ka praktiliselt ideaalkorras. Hinne, mida Ruslan auto eest nõudis, klappis ka peaaegu täpselt selle summaga, mida Vesse oli plaaninud neljarattalisele raisata. Ainuke probleem oli selles, et rahaämber ei olnud veel kohale jõudnud ja Vesse ei teadnud, millal see jõuabki. Pärast seda saatuslikku pakkumist palvetab Vesse iga öö, et tema varandus jõuaks kohale enne, kui tuleb mõni inime, kes leiab, et mersu peaks temale kuuluma ja suudab sellise raha ka välja käia. Raisk!

Piraatlus = vargus - bullshit!

2009-05-07T12:10:00.004+03:00

Juhtusin just Pealtnägijast nägema lugu kellestki kodanik Kristjanist, kes olevat Maarjamaa suurim illegaalne muusikalevitaja ja isegi selle eest karistatud. Kurat, kas inimesed jäävadki lootma, et kõlav hüüdlause, mis võrdsustab piraatlust vargusega, paneb kedagi mõtlema? Ühe viieteistminutilise loo jooksul kakskümmend korda öelda, et illegaalne plaatide tirimine-levitamine on sama hea kui varastamine, ei muuda fakti, et piraatlust ja varastamist on sama õige võrrelda kui neegrit ja ahvi.
Priit Pajusaar tõi välja mõttetera, et plaadi levitamine on sama hea, kui see, kui keegi läheb poodi, ostab ühe leiva, võtab kõik teised niisama kaasa ja loobib laiali. Tanel Padar pajatas, et kui me juba muusikat "varastame", miks siis mitte minna poodi ja varastada teksasid, telefone, tanklast bensiini, ja nii edasi. Can I hear a "bullshit"? Ega see, kui ma tõmban mingi plaadi enda arvutisse, ei ole ju sama, kui ma varastaks selle helikandjana poelettidelt. Plaat jääb ju poodi alles, kahju on võibolla ainult selles, et üks pontensiaalne plaadiostja on jälle vähem. Aga kui mul raha ei ole, siis ma ei ostaks seda plaati ju niikuinii, seega - nii muusikutele, riigile kui ka plaadipoele ei mängi ju mitte mingit rolli, kas ma nutan nurgas omaette ilma plaadita või saan selle tasuta internetist ja olen õnnelik.

Kõige tavalisem pühapäev Tartu kesklinnas

2009-04-27T16:29:00.002+03:00

Nii tore on vaadata erinevaid inimesi, kes olid võtnud nõuks ühel või teisel põhjusel viibida umbes kella kolme paiku pühapäisel päeval Tartu Kaubamaja-Bussijaama kandis. Ikka igasuguseid inimesi oli näha - üks hipipaarike, kes jäätist sõid, mees, kes jalutas hipipaarikese taga ja korrutas: "Nämm-nämm", vanem mees, kellel oli raskusi isegi sirgelt käimisega, aga sellest hoolimata üritas kõigest väest kammiga juustele pihta saada (purjus ringi tuigerdades ongi kõige olulisem see, et ikka soeng sirge oleks), veel üks hipipaarike, kellest tütarlaps bussi peale istus ja noormees tüdruku koha juurde aknale tolmu sisse südame joonistas, üks seltsimees Opeli nokamütsiga, kes inimestelt vähemalt neljas erinevas keeles oskas viite krooni küsida, hõbehalli väljakasvanud Elvise-soengu ja viiekümnendate stiilis mootorraturi nahktagiga ilmselgete joobetunnustega vahva vunts ja Taavi Oja.

Mis eriti lõbus - ma sõitsin kuus tundi samas bussis enda ammuse suure sõbra, Kersti Truverkiga. Juhtusime isegi juttu rääkima pisut - ta ei tundunud üldse nii jube, nagu aastaid tagasi. Võibolla on asi selles, et ta ei ole enam nii suur, kui ta siis minu jaoks oli.

Oh seda rõõmu - on kirjandiaeg

2009-04-25T14:42:00.003+03:00

Jah...nii ta siis seekord läks. Ma olen vähemalt neli viimast aastat tutvunud igal aastal lõpukirjandi teemadega. Nii sittasi teemasi, kui sellel aastal, ei ole mina varem näinud. Igal aastal on olnud üks-kaks kirjanditeemat, mille kohta ma kohe oskaks kirjutada, teaks, et ma nüüd kirjutan hea kirjandi ja nii ongi. Aga täna - lähen mina istun maha, Lukas hakkab raadiost juttu rääkima, mina, täis enesekindlust, istun ja ootan seda enda õiget teemat. Kuulan kõik kümme teemat ära, vahin natukene ringi, mõtlen. Natukese aja pärast jõuab kohale, et need kümme närust lausejuppi, mille hääl raadiost mulle ette luges ONGI minu kümme lõpukirjanditeemat. No kurat, aastaid ei ole nii kehva teemadevalikut olnud. Mõned enam-vähem kirjutatavad, aga mitte ühtegi head teemat, mitte ühtegi teemat, mille kohta mina kohe oskaks kirjutada hea kirjandi valmis. No mis siis ikka, kirjutasin ühe neist halbadest kõige vähem halvemast valmis ja andsin töö ära. Siin ma siis nüüd istun, esimene viskiklaas sees, loodan, et mõnegi punkti kätte saan, loodan, et täielikult teemast mööda ei pannud. Peaks endale juba ehitusel mõne töö valmis vaatama...ülikooli niikuinii enam asja ei ole :D

Tõenäoliselt parim "erakond"

2009-04-10T13:44:00.008+03:00

Juba ammu rääkis üks seltsimees mulle läbi kanepisuitsu pilve sellisest kiiduväärt organisatsioonist nagu ÕIE ehk Õnnelike Inimeste Erakond. Nüüd juhtusin internetiavarustes kobades komistama antud ettevõtmise leheküljele www.oie.ee

Tegu on siis erakonnaalgatusega, (selleks, et ametlikult erakonnana kirja saada, on vaja 1000 inimest kokku ajada) mille põhieesmärk on, et inimesed saaksid elada õnnelikult enda kodumaal ja olla vabad. Kaks suunda, mis minu arust on väga head, on võitlemine kanepi legaliseerimise poolt (üldiselt, mitte ükski taim ei tohiks olla ebaseaduslik, kanep on taim nagu iga teinegi) ja väide, et vanglad, nagu nad hetkel on, ei tohiks mingil juhul toimida. nope ÕIE kodulehelt: "Eesti vanglatingimused vastavad Euroopa nõuetele ja vangid naudivad päevast päeva maksumaksja raha eest lihtsat elu. Pahad ei peaks heade arvel liugu laskma, pigem peaks olukord vastupidine olema - vangid peaksid tegema tööd esmalt enda kulude katmiseks ja ka ühiskonna hüvanguks.
Kriminogeenide seas on tänapäeval levinud suhtumine, et tööl käia ei taha ja vahet pole kas kukun kinni või saan suure noosi - parema elu peale saan niikuinii…
Et süsteemi muutmine valutumalt läheks, siis olemasolevad vangid saaksid valida, kas nad lähevad tööle ja saavad poole ajaga välja või jätkavad vanal viisil. Sel viisil varem vabanevatele tapjatele ja vägistajatele karmid järelvalve tingimused.
Tulevased vangid (kuriteod, mis toime pandud alates käesoleva idee seaduseks saamisest) lähevad aga kohe kogu karistuse ajaks tööle - oma võlga ühiskonnale tagasi maksma."

Tarmo Kruusimägi, kes on ÕIE asutaja, on kirjutanud Eesti Vabariigi presidendile ühe päris asjaliku kirja ühe täiesti suvalise taime kohta: "Kiri presidendile
Mind inspireeris kirjutama üks loetud uudis, kus "Paari kanepitaime kasvatamine tõi Pärnu poisile karistuse". http://www.postimees.ee/?id=66899
Poiss kasvatas kahte kanepitaime ja sai kriminaalkaristuse. Teisisõnu, poiss sai kriminaalkaristuse selle eest, et võttis kaks seemet, pistis need mulda ja kastis.
Ma ei tahaks laskuda arutellu kanepi heade või võimalike halbade omaduste suhtes, ega arutada ka mitte selle üle, et antud tegevuse puhul puudub kannataja pool. Unustagem hetkeks kõik, mida teame kanepi omaduste kohta ja vaadakem lihtsalt tegevust kui sellist - Jumala poolt loodud taime kasvatamist.

Mind huvitab, mida ütleb Teie, kui Jumalasse uskuva inimese õiglustunne, selle peale, et ühed Jumala teenrid karistavad teisi Jumala teenreid Jumala poolt loodud taime kasvatamise eest?

Tarmo Kruusmägi"

Minule selle pundi vaated üldiselt meeldivad - kõik on põhjalikult läbi uuritud, ei lahmita niisama ega ei ole ka liigset demagoodiat, mitte mingit faktideta halamist ega kellegi teise põhjendamatut mahategemist. Kergelt häirib pidev rõhumine sellele, et jumal lõi kõik taimed ja sellepärast peaks kõik võrdsed olema, aga see on vast ainult võrdsuse rõhutamiseks - elab üle.

bunch of random facts

2009-03-29T17:33:00.000+03:00

*If You are one in a million in China, there are 1300 people just like you.
*The top 10 in-demand jobs in 2010 did not exist in 2004
*If MySpace was a country, it would be the fifth largest in the world (between Indonesia and Brazil)
*There are 31 billion searches on Google every month, in 2006, this number was 2.7 billion. To whom were these questions adressed before Google?
*It is estimated that a week's worth of the New York Times contains more information than a person was likely to come across in a lifetime in the 18th century.

Time to start saving the things written

2009-03-01T13:59:00.004+02:00

Mulle jäävad tsitaadid meelde, ma unustan ainult selle, kes neid lausunud on. Inimesed peavad seda imelikuks, mina mitte. Ma ei hinda kunsti selle järgi, kelle poolt see tehtud on, ma ei hinda inimest ande järgi, ma hindan ainult annet eraldi. Mind ei huvita see, mis käega inimene kirjutab, mida ta kannab või kellega käib. Inimest ja tema annet, tema oskusi ei tohi võtta kui ühte. See, kes inimene ise on ja see, mida ta teistele pakkuda suudab, on kaks väga erinevat asja. Kunst on kunst niikaua, kuni sellel on ainult esteetiline väärtus, mitte kunagi ei tohi alahinnata esteetilisi väärtusi.
Suured inimesed vestlevad ideedest, keskmised inimesed vestlevad sündmustest, väikesed inimesed vestlevad teistest inimestest. Eleanor Roosevelt

Ma tahaks põhjas ära käia, ma tahaks tunda, kuidas on, kui ei ole enam mitte midagi - mitte midagi, mille pärast muretseda, mitte midagi, mida oodata. Alles siis saaks tõeliselt aru, mida elul pakkuda on, siis hakkaks päriselt hindama seda, mis mul on. Aga ma olen üpris kindel, et ma ei suudaks leida endas piisavalt julgust ega tahtejõudu, et seda teha...ja parem vist ongi...

Ahjaa, õnnesoovid peaaegu kõigile Liisadele, keda ma tean!

2009-02-28T13:08:00.000+02:00

Täiesti masendav, milliseid asju inimesed ikka "probleemideks" nimetavad...

Suutäis poliitikat õlle kõrvale

2009-02-22T16:59:00.004+02:00

Millal ja miks tulid võimule Venemaal kommunistid, eesotsas Leniniga? 1917, kui oli käimas esimene ilmasõda, inimesed olid meeleheitel, ajad olid rasked. Millal ja miks tulid Saksamaal võimule natsionalistid, eesotsas meie suure sõbra, Hitleriga? 1933, suur sõda oli läbi, maailmas oli kriis, inimesed olid meeleheitel, ajad olid rasked. Mis toimub praegu, aastal 2009? Savisaar tahab Tallinnat teha ühtseks valimisringkonnaks, millega ta kindlustaks endale ja enda erakonnale ainuvõimu kohas, kus tehakse pea kõik Vabariigi tähtsamad otsused - päälinnas. Praegu, kui on majanduskriis, inimesed on meeleheitel, ajad on rasked.

Ignorance is...

2009-02-09T22:43:00.005+02:00

Ükspäev juhtus üks kummaline asi. Ruttasin mööda tänavat, täpselt ei mäletagi, kuhu, kui tuli vastu üks mees. Välimuse järgi umbes kolmekümne peale, aga ta lonkas raskelt ja välimus oli räpane, riided mustad ja katki. Kui ta minuni jõudis, surus ta mulle kätte pisikese voldiku mingisuguse usuvärgi kohta. See voldik ei olnudki oluline, see lendas järgmisesse prügikasti; aga kui see mees mulle selle voldiku andis, siis ta naeratas. Olenemata sellest, et need vähesed hambad, mis tal alles olid, varieerusid helehallist tumepruunini, oli see arvatavasti kõige siiram ja elujaatavam naeratus, mida ma kunagi näinud olen.

Täna, kui minu buss sõitis Pärnu bussijaamast välja, nägin ma seda pisikest kaltsakat kahtlase olemisega küürakat vanameest, kes pidevalt jõlgub seal bussijaamas, käib oma suure kartulikotiga pudeleid korjamas. Järsku ma hakkasin mõtlema - pea iga kord, kui ma Pärnust läbi sõidan, ma näen seda tüüpi. Absoluutselt iga kord on tal näos selline ülimalt õnnis naeratus. Kui sellised vanad, kes kõikide tänapäevaste normide kohaselt peaks olema kõige õnnetumad inimesed üldse, suudavad sellistes tingimustes olla ikka siiralt õnnelikud, siis mis õigusega enamik inimesi pidevalt soiub selle üle, kui raske ja masendav nende elu on? Miks ei võiks kõik nii õnnelikud olla? Inimene on seda õnnetum, mida õnnelikum tal olla lastakse.

Inimene võib ihaldada asju, inimene peakski ihaldama asju. Kas siis reaalseid asju: autot, maja või hoopis vaimseid väärtusi: armastust, tarkust. Selles ei ole midagi halba, kui mõne eluunistus on näiteks auto, niikaua, kuni inimene ihaldab seda sellepärast, et temale see meeldib, mitte selle pärast, et teistele see meeldib. Asjad on väga mööda siis, kui inimene hakkab ihaldama raha, mille eest asju osta, selle asemel, et ihaldada asju, mida raha eest osta saab.

Mida v....

2009-02-08T22:28:00.001+02:00

Müstiline - ma olen hetkel pahane enda pihta, et ma saavutasin midagi ilma selle jaoks pingutamata...

Lihvima, mida on minu püügivahendid

2009-02-08T20:03:00.006+02:00

Tahaks saada endale sellist saadet, nagu oli Peter Griffini "What Grinds My Gears", filmis "The Untold Story". Ma võiks pikalt-laialt rääkida asjadest, mis närvidele käivad.
Iteem number 32565, mis minule närvidele käib: Tüübid, kelle elueesmärk on olla teiste inimeste silmis võimalikult kõrgel positsioonil. Tihti on nende inimeste üks "võtetest" teiste inimeste mahategemine. Näiteks, kui on noorsand X ja tema sõber Y väljas tüdrukutega. Terve õhtu pillub noormees X solvavaid nalju ja kommentaare Y suunas, mille peale tšikid omaette itsitavad, ning härra X on üliõnnelik, sest neiud arvavad, et tema on lahe ja naljakas ja tema "sõber" Y on hullult nõme. Kui nüüd täiesti aus olla, olin minagi, mitte just väga palju aastaid tagasi, samasugune tüüp nagu X. Siis sain ma ükspäev aru, et selline käitumine ei tee mind lahedaks, ma ei hakka inimestele nii meeldima, ja tegelikult ei ole seal vahetki, kas ma meeldin inimestele või mitte. Nipp inimestele, kes tundsid endas ära noormehe/neiu Y - alati aitab see, kui kaasa mängida, ise ka enda kohta nalju tegema hakata (ei tasu ennast maha teha, lihtsalt natukene naljatada). Elu näitab, et inimesed, kes enda kohta oskavad nalja teha, avaldavad palju suuremat muljet kui inimesed, kes ainult teiste kohta rebida mõistavad. Ja selline tegutsemine jätab teisest sama halva mulje, kui maaslamaja lööjast.

Inimestes on nii palju muud, kui välja paistab või sõnadega väljendada saab. Täiesti müstiline on, kuidas mõni inimene suudab muljet avaldada ja mõtetesse kummitama jääda ilma, et temaga eriti palju räägikski. Ma ei räägi sellest, et keegi meeldiks või midagi sellist, lihtsalt, mõnest inimesest lausa õhkab midagi sellist, millest ei ole nii lihtne aru saada, mis see täpselt on. Võibolla on see empaatia, võibolla telepaatia, võibolla veel midagi kolmandat. Võibolla on selle inimese tugevad küljed just sinu enda nõrgad küljed või omadused, mida enda juures vihkad.

Kõige raskem on muuta iseennast, see nõuab tõsist tahtejõudu ja keskendumisvõimet. Aga "sealt, kus lõpeb mugavustsoon, algab areng."

Headaega, apaatia

2009-02-08T19:39:00.002+02:00

Peab ennast muutma hakkama, ma ei meeldi endale enam. Kõike kritiseerida ja kõige üle soiguda on kerge, tublisti raskem on midagi ära teha, et asjad paremuse poole muutuks. Niigi on liiga palju inimesi, kes ainult kobisevad. Mingisuguseks üübermaailmaparandajaks ma hää meelega ei pretendeeriks, alustada võiks endast. Kustotsast alustada, ei tea. Peaks oma väärtushinnangud üle vaatama.

Uus täht meediamaastikul

2009-02-04T00:07:00.006+02:00

Komeedina on lennanud internetitaevasse uus portaal - www.lass24.ee Tegemist on väga hea ning, pead tõstva majanduskriisi valguses, meile kõigile väga vajaliku uue veebiga. Milleks? Et meil, eestlastel, oleks rohkem võimalust harrastada oma lemmikhobi, teise eestlase pihta soigumist ja sõimlemist. Milline on keskmine elu24 lugeja/kommentaator? Arvatavasti nooremapoolne naisterahvas, kes siiralt huvitubki sellest, mille sisse Paris Hilton täna astus või kui intrigeerivaid trussikuid Lady GaGa järjekordsel kontsertil kandis. Aga liiga palju hakkas siginema sinna parasiite, selliseid tüüpe, keda loodetakse nüüd küüditada hoopis lass24 avarustesse. Keskmine lass24 kommentaator on vast nii mõneteist kuni mõnekümne aastane (sugu ei ole siinkohal oluline), kellel on 2 elueesmärki:
1) Jätta endast hullult lahe ja tark mulje, ajada mingit hullu jama, mida kaaskommentaatorid saavad uskuma jääda, ja siis kõik arvavadki, et sa oledki hästi osav tark ja ilus.
2) Lihtsalt maha tampida teised kommentaatorid ja ka uudistes kirjeldatav avaliku elu tegelane, sest sina oled ju teistest palju lahedam ja tead kõike palju paremini kui Arnold Oksmaa.

Eestlastele on lihtsalt vaja kohta, kus ennast välja elada. Delfis ei lasta, sääl kaevatakse leimi eest veel kohtussegi, Postimehes on kõva tsensuur ja elu24-s kõik kommenteerijad vihkavad kõiki ja seal on inimesi, kes ei tahagi kõiki sõimata(!?). Nii et thank god for lass24 !

2009-01-26T22:10:00.000+02:00

2009-01-24T19:14:00.002+02:00

Kapitalism käib närvidele - masendav on vaadata, kuidas minu vana ja armsa lasteaia asemele ehitatakse Maxima. Ükskõik, mis hüpersupermarket, aga mitte kuradi MAXIMA. Raudselt võetakse sinna müüateks ka Kuressaare ainsad 2 umbkeelset venelast. Ja kes kurat tuli selle peale, et ehitaks Maxima täpselt säästuka kõrvale??
Ühte toredasse asutusse Paldiski maanteel võiks teha eraldi palati sellisele kontingendile nagu netikommentaatorid. Kas on siis tõesti nii raske enne uudis läbi lugeda, siis kirema hakata. Postimehes on uudis: "Ansip tõdes, et ka Eestis on majanduskriis," all ilutseb paarsada kommentaari, kõik on elutargad ja leiavad, et "türa on kuradi taun, raisk, minu vanaema teadis juba ammu, et kriis on". Aga kui uudis läbi lugeda, on seal selgelt kirjas, et varem ei ole meil täieulatuslikult kriis mõjutanud, on ainult kerged mõjud ja surutis. Aga eestlasele ei ole ju midagi meeldivamat, kui soigumine, kui värdjas, loll ja saamatu teine eestlane on, eriti teine eestlane, kellel on sinust parem auto, naine või ametikoht. Ega siis asjata ei öelda, et eestlase lemmiksöök on teine eestlane. Nii kuradi kerge on ju rääkida, mis kõigil teistel viga on. Ise oleme me kõik ju vaat, et ideaalsed.
Erinev = halb. Kõik on nii kinni enda loodud pseudomõõtühikus "laheduses", nii f*cking oluline on, see, mida teised arvavad, kõik, kes lahedad (loe: täpselt samasugused nagu kõik teised) ei ole, on värdjad, alamad ja midaiganesveel.

2009-01-21T00:53:00.001+02:00

10% kõigist autovarastest on vasakukäelised.
Kõik jääkarud on vasakukäelised.
Kui teie auto on pihta pandud, siis 10% tõenäosusega tegi seda jääkaru.

2008-12-29T18:52:00.003+02:00

...ja selle vana, kes TV6-s filmide tutvustusi loeb, paneks ka põlema...

2008-12-29T13:23:00.003+02:00

Vihkan silmakirjalikkust. Seda on nii palju, igal pool. Enamus tüdrukuid on silmakirjalikud. Nii tüüpiline on nähtus, kui tšikk X räägib 24/7 tšiki Y kohta tema selja taga kõige koledamaid kuulujutte, mida üldse kuuldud on, aga näiteks tšiki Y orkuti pilte ilustavad ikka kommentaarid a´la, "nii ilus, kõige ilusam, kõige parem ja lahedam" jaaniiedasi, mis on kirjutet tšiki X poolt. Milleks? Kas siis tõesti on raske näppe klaviatuurist eemale hoida. Kui tegelikult ei arva inimese kohta midagi head, siis miks valetada? Lihtsalt üksteise ego buustimine?
Alkohol on ka tore asi. Miks ei oska meie, eestlased, juua? Kui jooma hakatakse, siis ega enne ei lõpetata, kui käpp maas. Enne kluppi minekut peab ennast pildituks jooma, igal üritusel peab alkoholi pakkuma. Kui keegi alkoholi ei jooks, oleks Eestis sündimus pea olematu - mehed on lihtsalt liiga kinnised, et ilma alkoholi toeta julgeda suhelda vastassugupoolega. Kõik olulised asjad tehakse juuatäispeaga, sest siis ei ole vaja muretseda tagasilöökide pärast - kui miskit on valesti, saab ikka vägijooki süüdistada. Njah, eks ma ise ole ka tegelikult samasugune, peaaegu kindel, et järgmine kord peol olles joon ma ennast jälle vähemalt heasse meeleollu...sest mis pidu see ikka on, kui ennast hommikul kusagilt lumehangest magamast ei leia. Aga probleemi tunnistamine pidi esimene samm lahenduseni olema. Või kas see tegelikult on ikka probleem? Tore on ju ennast heasse tujju juua - niikaua, kuni maks ja muud asjad vastu peavad, ei ole ju midagi katki - hommikul saab jälle meelde tuletada, mis eelmine õhtu korda saadetud sai ja neljandat klaasitäit mahla sisse kallates naerda enda üle.

2008-12-20T17:01:00.001+02:00

Kujutad Sa ette kui vahva oleks elu kui ta veereks tagurpidi. Kohe alguses mitu hästi riietatud inimest toovad Sind kastis sisse ja sa satud peole. Vanurina rahulikult elad majakeses, saad pensioni ja noorened... Alustad tööl käimist. Käies 40 aastat tööl tunnetad elumõnusid, jood rohkem alkoholi, rohkem käid pidudel, veelgi rohkem tarbid alkoholi ning seksid sagedamini. Siis lähed instituuti.

Siis kõnnid kooli, sulle esitatakse vähem nõudmisi ja rohkem vaba aega mängimiseks... muutud väiksemaks kuni satud kohta... hm, kus hõljud soojas 9 kuud, kuulates südame rahuliku rütmi... kuni ükskord - Uups, - ja su elu lõppeb orgasmiga !

//MB Klubi foorumist

Armas

2008-11-06T10:59:00.001+02:00

Blogimaania all the way ehk sõnavabadus my ass. Three cheers to T.P. (nono, not Toilet Paper...something much worse)!!

Tühjus

2008-11-04T15:12:00.002+02:00

Ammu ei ole bloginud. See võib olla kuidagi seotud sellega, et mitte midagi ei toimu, mitte midagi ei ole öelda, mitte ühtegi emotsiooni. Noh, võibolla üks, aga sellest on ka tervislikum mitte rääkida.

2008-10-25T11:59:00.003+03:00

Miks on nii,et kui naine magab paljude meestega, on ta lits, kui aga mees magab paljude naistega, on ta kohe kõva tegija? Sest võti, mis avab paljusid uksi, on üks hea võti, aga uks mida avavad paljud erinevad võtmed ei ole eriti väärtuslik.

Kui mingisugune Jumal või Allah või misiganes nimega tüüp tõesti ongi kusagil olemas, ja tõesti tema lõi kogu selle kraami, siis oli ta igatahes suht haige värdjas. Umbes nagu sellised tüübid, kes panevad hiire mao puuri ja siis vahivad naudinguga seda, kuidas madu vaikselt hiire alla neelab.
Igatahes, inimesed on ikka väga mööda loodud. Näiteks, mis kuradi loogika on erinevate sugupoolte instinktides? Meeste kõige tugevamad instinkid ütlevad ainult: "külva seemet, nii palju, kui saad!" Aga naised tahavad instinktiivselt pere luua, elu lõpuni ühte meest kinni hoida, et see ei saaks oma instinktidele järgneda. Ja füüsiliselt on see veel raskemaks tehtud. Nagu Michael Moore kirjutas: "A woman's body is naturally beautiful with all of it's shapes and curves. The only particular thing about a man's body is a weird thing attached to them, that would even look weird attached to a lamp post." Aga tõsi ta ju on. Ainult piisavalt tugevad saavad oma instinktidele vastu.

(p.s. jälle ainult mõttevälgatus, inimesed, kes kipuvad asju isiklikult võtma, hoidke minu blogist eemale, muidu saate veel infarkti või midagi.)

Tempismo perfetto

2008-10-24T13:30:00.003+03:00

Kurat, alati on nii, et miski mida sa tahad, tuleb sinu juurde kõige halvemal võimalikul ajahetkel.

Eile me tähistasime Rauno sünnipäeva. Kinkisime talle Bacardi RAZZ-i ja Sprite, et tüüp saaks juua :) Igatahes, hakkasime siis vaikselt võtma, kui järsku tulivad meie tuppa tüdrukud, endal vodku kaasas, ja hakkavad seda lahendama. Igasugust põnevat actionit toimus terve öö, rahvast vooris meie toas edasi-tagasi palju, unetunde kogunes umbestäpselt üks. Loodan, et ma täna vähemalt bussis magada saan....

Ühelt poolt - kopp on ees, teiselt poolt - why the fuck not?

Votmis

2008-10-04T22:08:00.002+03:00

Tere!
Ehk mäletate veel, kuidas ma rääkisin, et räpparid on jobud ja arvavad, et nad on seda lahedamad, mida kallima auto nad endale videosse rendivad? Vot, kui tahate teada, kuidas õigetel meestel asi käib, vaadake Volbeat - Garden's Tale videot. Selle asemel, et mingi roppkalli sport-luksus-super-hüper masinaga ringi sõita, laseb terve bänd ringi ühe tumerohelise vana Mini sees. Väärtuselt ja laheduselt lööb see video üle kõik räpparid.
Btw, Mini on vist tõesti selline auto, mis näitab, et varustuse pärast sa põdema ei pea...

Pisikesed tegivad sporti

2008-09-18T16:41:00.005+03:00

Toimus meil siis sihuke tore üritus nagu rebaste spordipäev. Kinu sai, rebased ei suuda nüüd kaks nädalat normaalselt kõndida ega midagi...

Kuldar ja õnnelikud rebasloomad

Aeroobikakunn Andu

Mantlis mees käis vaatamas, kuidas pisikesed lapsed spordivad

Murhaja

2008-09-18T09:59:00.001+03:00

Nimesid ei tahaks siinkohal nimetada, aga kellegi ma tapan lähiajal vist küll ära. Otsige mind krimiuudistest ;)

Psycho

2008-08-22T17:41:00.001+03:00

Kui raske on öelda "Whatever problems you have, I don't give a fuck!" Igatahes mina seda ei oska. Peaks vist tunnitasu sisse seadma.

2008-08-20T00:38:00.003+03:00

"The right thing to do is find a person who loves you for exactly what you are. Good mood, bad mood, ugly, pretty....handsom, whatever. The right person is still going to think the sun shines out of your ass. That's the kind of person who's worth sticking with."

//Juno

Sleepin's for pussies

2008-08-13T03:51:00.002+03:00

Nii, kell on 3:52. Just lõpetasin hommikukohvi, varsti hakkan sööma ja igasuguseid protseduure sooritama. Pisut enam kui pooleteist tunni pärast stardib buss Tartu poole...can't wait ;)

Long time no C

2008-08-08T16:02:00.003+03:00

Tervist!

Täna hakkasid mulle närvidele käima igasugused neegerräpparid. Inimesed, kellel on liiga palju raha ja mitte mingit stiili. Arvavad, et ükskõik, milline riietus välja näeb, ükskõik, mida kokku panna, kui Luis Vuitton'i või Dolce & Gabbana märk on peal, on kõik kohe ilgelt lahe. Ja see on ka muidugi lahe, kui autosse panna miljon ekraani, milest ühte vahel harva kasutad. See ei ole nii, et velg võib olla kui rõve tahes, aga kui on vähemalt 20'' ja Gianelli, Asanti või mingi sihuke märk on peal, on kohe hullult lahe. Ja eriti haiged vennad on need, kes MTV cribs'i saates teevad külmkapi lahti ja on ilgelt uhked oma viiesaja Crystal'i pudeli üle, mis sealt vastu vahivad. No fakk, sa võid ju rikas olla, ja Crystal võib ka väga hea ja stiilne olla, aga kurat, ükski normaalne inimene ei hoia šampanjat külmkapis! Eriti nii head kraami.
Ja muidugi kõige valusam teema - autod. No kurat ega sa ikka ei ole küll selle pärast lahedam, kui sa istud Rolls-Royce Phantomi roolis. Kõikide asjade mõte ei ole näidata, et sul on palju pappi. Või on see siis tõesti nii, et võitja on see, kellel on surres kõige rohkem asju!? Ikka tõsiselt käib närvidele, kui mingis muusikavideos lihtsalt seisab Bugatti Veyron või Rolls-Royce Drophead ja mingi kuradi neeger räpib selle ees ja arvab, et on hullult lahe, sest tal on piisavalt raha, et sihuke auto üheks päevaks rentida.

Ärge mulle nuga andke, pisikesed räpisõbrad.
Ciao!

2008-07-10T03:08:00.001+03:00

Ühel ristmikul toimus liiklusõnnetus - kokkupõrge Kamaz'i ja bemari vahel.
Politseile esitatud protokolli kirjutasid asjaosalised:
Bemarijuht - ma mõtlesin, et lipsan läbi.
Kamaz'i juht - ma mõtlesin, et sittagi sa lipsad.

Fuck!

2008-07-07T15:47:00.003+03:00

Elu on ilus. Veel kevadel oli mul kakssada erinevat teoreetilist valikut, kuhu tööle minna, kust palju raha saada, auto osta ja õnnelik olla. Mul oli sihuke tore plaan, et raban terve suvi julmalt tööd teha. Aga ei, kus sa sellega. Kõik lasid järjest üle. Kõik tööd vajusid ära kusagile. Nüüd ema ka kobiseb, et mingu ma tööle kusagile...njah, tal ju põhjust ka, temale olen ma praktiliselt kolm kilo võlgu, armas. Hea meelega läheks tööle, aga kuhu? Keegi ei taha miskiks kaheks kuuks töötajaid. Ja need kohad, kes võtaks suveks, täituvad igasuguste tutvuste läbi. Käsitöö-tädid saatsid vist ka perse mind rõõmsalt. Nendega tuleb mul veel tegemist...sest suur osa lehest on tehtud ja oma lõbuks, ainult aitähi eest ma seda küll ei teinud.
Homme läheb räägib InCap-is juttu vähe, äkki tahavad sinna mind...

Ohjummalküll

2008-07-03T04:18:00.001+03:00

Kell on 4:20, väljas on juba äärmiselt valge, Leida hakkab vaikselt lõunasöögi peale mõtlema, mina lähen magama.

Head Ööd!

valgustushetk

2008-07-02T16:42:00.002+03:00

Lõpuks ometi ma sain teada, kelle kuldsed sõnad on: "Inimene peaks elus ära proovima kõik peale homosuhte ja rahvatantsu." Tegelikult, ei ole see küll 100% originaaltsitaat, aga taolised sõnad lausus sir Arnold Bax. Tore...

Questa è la vita!

2008-06-30T17:15:00.004+03:00

Tänane (ja üldiselt ka iga suvine) päev:

12:00 - Luugid lahti. Kuulan, Ats askeldab kusagil...nõme tööinimene.
12:10 - Dušš. Vähemalt mõnus oli.
12:30 - Hommikusöök. Telekas lahti, midagi hullult asjalikku käima.
13:00 - Kohvitass #1, läppar lahti.
13:25 - Midagi tarka teha ei ole, hakkan käsitöö-tädide kodukat tegema.
13:30 - Koduka tegemisest on kopp ees, aga arusaamatutel põhjustel jätkan (siinkohal süüdistaks kangekaelsust)
14:15 - Enam ei viitsi kodukat teha. Surfan läbi kõik teleka kanalid.
15:00 - Ronin korraks voodist välja. Ema sööb köögis, vend on koju tulnud oma uue soenguga. Kohvitass #2. Leian uue AutoBild-i.
16:00 - Mennu tuleb MSN-i, räägin temaga.
16:30 - Tõmban R.E.M.-i uue plaadi, hakkan netist töökuulutusi otsima.
17:00 - Vaatan, õde teeb köögis teed, teen ka.
Kell on 17:25, tänaste kasulike asjade arv - üks.

skolko ljet, skolko zim

2008-06-30T14:37:00.002+03:00

Ammu ei ole midagi kirjutanud. Pole eriti viitsimist olnud. Igatahes - lühidalt - vahepeal on igasuguseid asju juhtunud.
22. juuni läksin Mennu juurde. Sealt 23. edasi Võrru, kus meile tulid vastu Rauno ja Maarja-Liis, et koos bussiga Maarja-Liisi juurde minna. Seal sai igasugust kinu - grill, kuld, koduõlu, õllemäng, monopol, veel õllemängu janiiedasi. 25. läksime Mennu juurde tagasi, 26. pidin mina jälle koju, saare peale sõitma...kurb.
Saare peal ei ole suurt midagi põnevat juhtunud. Vahepeal oli Heidi sünnipäev, see oli vähe säravam hetk, muud midagi. Jalkat on palju mängitud...ahjaa, ma ostsin Tartust uued räigelt edevad putsad endale :).
Igaljuhul, minul on hullult nõme olla....magama lähen iga päev umbes kolme paiku, siis magan poole päevani. Tööle kusagile mind ei taheta, raha kusagilt ei saa, mingit kasu minust ei ole. Autokooli peaks paberid ka sisse viima, aga ma vist ei viitsi. Käsitöö-tädidele peaks kodukat edasi tegema, aga sellega on nii palju jamamist, et jube.

Ilm on kole, elu on julm, adios!

Viktor

2008-06-18T16:26:00.001+03:00

Praegu tuleb Pervõi Baltiiski Musikalnõi Kanali peal Dima Bilani öirovõidulaul...see on lihtsalt ülikoomiline, kui ta laulab "impa-sjii-bal". Naerukrambid.

che cosa mai

2008-06-16T20:45:00.001+03:00

Aga tegelikult on kõik tasakaalus. Iga mõtte eest, mis jääb mõtlemata mõtete keskendumise pärast ühele inimesele, on igas sekundis 3 südamelööki rohkem...vottak...

natuke veel

2008-06-16T20:29:00.002+03:00

Ehh, mõttetu päev - magasin jälle poole päevani. Siis tuli imelik mõte sporti tegema hakata. Ajasin ratta välja, sõitsin paarteist kilomeetrit, siis hakkas sadama - nõme! Igaljuhul, tegin toas ka pisut sporti. Siis tahtis ema minuga selverisse minna, mina saan ju veel viimast päeva kanget alkot ja asju odavamalt. Ja siin ma siis nüüd olen :) Mingi hetk enne jaanipäeva peaks maal ära käima...

We are all a little weird and life's a little weird, and when we find someone whose weirdness is compatible with ours, we join up with them and fall in mutual weirdness and call it love.

mõtete konsentreeritus kuubis

2008-06-15T15:13:00.003+03:00

Ma olen siin, lebotan, mõtlen, miks ma siin olen, miks Sind siin ei ole ja miks Rootsi kaotas. Ahjaa, rääkides Rootsist, Thomas läks täna ära. Enne ära minekut pidime me sööma miskeid rootsi rahvustoite. Üks oli täiesti söödav...see oli miski tangu ja lihaga. Aga teine, vat see teine koosnes kaladest, mis on aastaid seisnud, kõik sisikond sees ja ainult pea maha koksatud. Peale selle karbi avamist ei suutnud ma köögis ilma gaasimaskita olla. Ja vast ei vaja mainimist, et maitsmiseni ma ei jõudnud, isegi Thomas ei julenud seda teha :)

Ahjaa, ma olen alla käinud...

To the world you might be one person, but to one person you might be the world.

Nojahnoh

2008-06-13T08:08:00.005+03:00

Oeh, viimased päevad on olnud hullud; siiski ühed parimaist üldse. Vahepeal olen mina vanaks saanud, aga ma parem ikka alustan algusest. Kümnendal juunil Istusin mina bussi peale ja sõitsin Tartu. Sääl oli Mennu, natuke olime Tartus, siis läksime Nõkku, et õhtu poole jälle Tartusse tagasi sõita. Õhtul läksime minu õe ja muu toreda seltskonnaga püssi. Lahe.
Üheteistkümnenda hommikul oli meil plaanis miski 8-9 kark alla ajada, et siis võimalikult vara teele asuda ja häälega Kuressaarde sõita. Muidugi kumbki selle peale ei tulnud, et endale äratust panna. Ärkasimegi siis alles pisut enne kümmet Urrri sõnumi peale. Peale hunnikut asjaajamisi saimegi teele asuda.
Esimene auto võttis meid Meeri ristist peale ja viis Elvani. Järgmine auto, mis meid peale võttis viis meid edasi õige vähe, ainult Rannu ristini. Õnneks saime sealt kohe peale mingile tüübile, kes kuulis raadiost, et vihma hakkab sadama, mille peale tal süda oli härdaks läinud. Tema viis meid Rannust pisut edasi. Sattusime kohta, mis oli tõsine "in the middle of nowhere", või vähemalt nii me ise arvasime. Seal seisime päris pikalt enne, kui meid võttis peale miski mees ühes räsitud audi kaheksakümnes ja meid Viljandisse viis. Kui me sõitsime selles audis, tuli just raadiost uudis teemal "15-aastane poiss sattus hääletades pedofiili autosse". Perfect timing, huh? Igaljuhul, kõndinud läbi poole Viljandi, avastasime, et meiega sama tee peal hääletab veel miskine boheemlaslik paarike, kelle lõppsihtmärgiks olevat Hiiumaa. Läks kohe nii hästi, et üks auto võttis peale nii meid, kui ka boheemikud. Sellega saime Kilingi-Nõmme. Seal läksime noist teistest hääletajatest lahku. Seisnud päris pikalt tee ääres, võttis meid peale üks audi, millega saime mõnikümmend kilomeetrit edasi, ühe suure ristini. Mõne hetke pärast sõitis ristile üks rekka, mille juht tahtis kurvi võtta kiirusega, mis sellele rekkale kohe üldse ei meeldinud. Siis käis kõva pauk ja tee oli kummijuppe täis - rekka kumm lendas õhku. Igaljuhul sellestsamast rekkast ronisid välja eikeegi muu kui needsamad boheemlased. Edasi läks meil nii hästi, et saime jälle neljakesi ühe auto peale, mis meid Pärnusse viis.
Seal läks meie kambake jälle pooleks, järgnes tore jalutuskäik ühest Pärnu otsast teise.
Jõudnud Pärnust välja, hakkasime jälle hääletama. Peale võttis meid üks noormees, kes viis meid ainult Audrusse. Järjekordne "in the middle of nowhere". Seal pidime ka omajagu seisma, enne kui üks vanamees võttis meid Virtsu ristini viia.
See oli terve teekonna kõige hullem pommiauk. Mööda läks iga veerandi tunni tagant üks auto, mis ka meist mööda vuhises. Esimest korda terve teekonna käigus tuli peale lootusetu tunne - mõte, et ehk me ei saagi Saaremaale.
Seisnud seal ristis natukene, jäi meie lähedal seisma üks auto, mille seest ronisid välja taaskord needsamad Hiiumaale minejad. Kerge dejavu.
Igaljuhul, lõpuks läks meil nii hästi, et meid võttis peale üks vilkuriga auto, mis eskortis laia veosega rekkat. Selle autoga läks meil nii hästi, et saime lausa Kuressaarde välja. Best birthday ever, puhtalt seltskonna tõttu :P
Ja siis me olimegi Kuressaares, tehes palju põnevaid asju ja pidevalt Mennu tagasisõitu edasi lükates :) Nüüd läks Ta lõpuks bussi peale...jaanipäevani siis...

Must be for real cause now I can feel

Due

2008-06-09T23:33:00.003+03:00

Nii, EM on kestnud 3 päeva. Mänginud on 3 gruppi, iga õhtu kaks mängu. Igal õhtul on löödud 3 väravat. Ülejäänu on suht savi, rääkimist väärib just kolmas, tänane õhtu. Esimene mäng Rumeenia - Prantsusmaa. No kui terve mäng ühtegi väravavõimalustki ei teki, ei ole ju võimalik jääda mingit muud seisu kui 0:0. IIIGGAAAAVVVV!!!!! Aga vot Holland - Itaalia mäng oli juba teine tubakas. Holland ownis 3:0 ära. Van Der Sar ja Buffon on loomad :) Ja Rauno on nüüd õnnelik - homod said pähe...

eee-emm

2008-06-08T15:53:00.003+03:00

Jälle on pihta hakanud EM. See EM on muidu tore ja värki, aga where da fck is England??? Ja Taanit ka ei ole. Aga see eest on Rumeenia. Mis jätab ausaltöeldes ka suht külmaks, sest keegi kuradi Victor Piţurcă on Gabriel Torje põhikoosseisust välja jätnud...MIKS? See on sama hea, kui Kristiina Ronaldo Portugali koondisest välja jätta. Aga üldiselt võita võiks Itaalia, Holland või Rootsi. Või siis mõni wild card. Aga fck Kreeka, Türgi ja Venemaa.

Ciao!

Tre

2008-06-08T10:32:00.002+03:00

Oeh...suvi. Tööd ei ole, autokooli lõpetatud ei saa. Elu on ilus.

"Noh, lõpuks ometi!! Oled nüüd õnnelik, jah!?"

"Don't want to come down from this cloud..."

...nagu pärl keset sitta...

2008-05-31T20:06:00.005+03:00

Järgnevat ei ole mitte kellelgi mõtet isiklikult võtta, tegu on lihtsalt kahtlase üritusega uitmõtteid kirja panna.

Kurat, konkreetselt võtab põlvist nõrgaks, kui kusagil kohata mõnda tüdrukut, kes on silmipimestavalt ilus ja omab ka mingisuguseid tarkuseilminguid. Mõnda sellist vaadates tekib mõte, et ta ei kuulugi siia maailma...on kuidagi liiga hea kõige selle jaoks, mis toimub.
Liiga palju on tänapäeval sellise "ma olen ilus, mul ei olegi tarvis aju omada/kasutada" suhtumisega tüdrukuid. Nad võivad küll ilusad olla, aga mida sa teed nendega? Teed topise ja paned toanurka seisma...eksole. Ja veel hullem on suhtumine "ma olen tark, mul ei ole vaja ilus olla". Võtame näiteks T***a T****ni (kes ei tea, kellest jutt: te võite ennast õnnelikuks nimetada). On küll raisk tark, aga mida sa teed sellisega, kelle peegelpildi peale iga endast lugu pidav jõehobugi ära minestaks?
Njah, eks muidugi rumm hakkab niisama ka pähe ja coca-cola maitseb, vähemalt kellegi jaoks kindlasti, hästi. Aga Cuba Libre hakkab pähe ja maitseb ka hästi :)

Ma siiralt loodan, et T****n minu hetkelist "filosoofiapuhangut" ei loe...